Gucci Versace, gruupid

Tõin näituse Hobusepeast ära. Need kujud on nüüd koridoris ja ehmatasid mind tõsiselt, kui eile hilja õhtul koju tulin. S kutsus koos endaga perfokat tegema samaaegselt helilooja K kontserdiga Niguliste kirikus (nulleelarve, mis sisuliselt tähendab peale maksmist, of course) ja E (horvaat, via KK) osa võtma näitusest väidetavalt Zagrebi parimas galeriis. Need on head uudised -- täna sain teada ka ühe halva. Ja lisaks kõigele muule pakuti mulle osa reklaamis (tund aega ja küllaltki korralik summa), mida ma ei saa vastu võtta, sest olen just sel päeval Vilniuses. Mitte nii suur summa, et selle eest saaks lennikupileti osta bussi asemel ja ikka kasumis olla.
Kurat, mu kogu elu on nulleelarvega. Või, noh, äkki mul on siiski karmavõlad ja aegajalt tekkiv karmadeposiit...mille karmavõlad küll kohe nulli viivad.

Käisin eile I ja I-ga K näituse avamisel. A kutsus edasi aftekale koos noore paljutõotava kirjaniku V-ga. Komplekti kuulusid ka kolm kirjandusgruupit. See on uskumatu, noortel meeskirjanikel on oma gruupid! 17-20-aastased tibid, kes on natuke teistmoodi kui need tshikid, kes näiteks Sal-Salleril järel jooksevad.
Teistsugusus väljendub selles, et nad kannavad tumeda raamiga prille või hambaklambreid ning on natuke "alternatiivsemalt" riides, näiteks kannavad seelikut pükste peal. Aga nad on südamlikud nagu ka noorkirjanik V ise ega bitchi või midagi. "Sa olid Justis!" ja muud taolised sõbralikkuseavaldused.
V ütles, et on ühte tüdrukutest armumas -- kõige blondimasse ja elavamasse.Lapseliku näo ja hambaklambritega. V ütles ta kohta powerchick.
Edasi läksime Kukusse, kus olid muuhulgas päevakangelane K ja tüüp, kelle nimi on kokkupandud kahest tuntud brändist. Umbes nagu Gucci Versace. Küsisin K-lt, kas mis on tüübi kodanikunimi. K vastas: "Ta ei olegi kodanik!" Tüübi poole pöördutaksegi niimoodi: "Kuule, Gucci, ädi mind Orksi frendiks!" Näiteks. Gucci Versace on Tartust saadud juuraharidusega literaat. Advokaat, kellel oli kaasas oma uus -- vist esimene-- raamat. Ta on kirjutanud kunagi siia blogisse pika ja naljaka kommentaari. Lisaks sain teada, et Gucci on astunud samasse magistratuuri, mille ise kunagi lõpetasin ning töötanud kinnisvarabüroos, mille poolt korraldatud performance`iworkshopis osalesin (viimase kohta on detsembrikuust 2007 siinsamas sissekanne). Gucci Versace nimetas neid kinnisvarainimesi värdjalikeks tüüpideks.
Seltskonnas oli ka kena pikk miniseelikus tüdruk, kes juba K avamiskõne ajal sõbralikult minu poole pöördus ja kellega seoses ma pikalt pead murdsin, kes ta olla võiks. Et kas mõni K gruupidest, keda kunagi näinud olen kusagil seltskonnas või siis midagi muud. Näiteks mõni noor modell. Laulja. Või siis näitleja. Olin ÜSNA kindel, et oleme tüdrukuga varem kohtunud -- peamiselt kinnitas seda tema minu poole pöördumine, aga ka ta visuaal tundus tuttav.
Alles Kukus, kui keegi tüdruku poole nimeliselt pöördus, panin pildi kokku. L, Eesti juhtiv vegan ja loomakaitsja. Lisaks nimetatule skulptuuritudeng, kellega olin hiljuti Raja tänavas tutvunud ning pikalt ja korduvalt vestelnud. Ta oli lihtsalt seekord natuke teist stiili riides. Jeesus Kristus. Mul on tõsine probleem nägude meeldejätmisega -- pidevalt tekib otsekui lühis. Mäletan detaile, aga mitte tervikut. Ühte tüüpi inimesed lähevad segamini -- mulle tundub, et üks isik on korraga mitu oma tüübi esindajat. Või siis vastupidi. Ja otsekui kompensatsiooniks selle nägudelühise eest jäävad mulle detailideni meelde situatsioonid: kes mida ütles, mis toimus, mis edasi sai, kes veel oli ja kes hiljem juurde tuli.... Võiksin aastatetagused vaidlused peaaegu sõnasõnalt rekonstrueerida, kusjuures ilma igasuguse pingutuseta.
Aga gruupidest veel -- eilne õhtu möödus siiski eelkõige nende tähe all. Mingi hetk astus Kukust läbi P, teine kunstigruupi, keda olen oma elus kohanud. Esimene, kuigi mitte kronoloogiliselt esimene, on kahtlemata segarassiline õpetajanna Uus-Meremaalt Aucklandist. Kes liikus avamiselt avamisele, üritas suhelda sealsete kõige mainekamate kunstnikega, kandis hõbedases plaskus kaasas alati viina ning lubas M-le inglise keele privaattunde anda, ise selle kinnituseks viimase nimetissõrme imedes. Sealsamas galeriis, meie näituse avamisel. Kunstigruupil olid klassikalised õlgupaljastavad ja liibuvad õhtukleidid ning diivalik hoiak. Meie kohtumise publikuga päästis just tema oma arvukate ning üllatavalt adekvaatsete küsimustega.
P-s ei ole mitte midagi diivalikku. Vaid ebalev ning meeldidapüüdev hoiak. Ta on sama vana kui mina ning teinud paar maalinäitust kõrvalistes kohtades. Osalenud paaris perfokas -- neid vaadates on jäänud mulje, et teda kasutatakse ära. Püüdnud aastaid tulutult EKAsse sisse saada. Hängib kunstinäituste avamistel ja muudel taolistel üritustel. P-l on olnud suhe eesti maalikunsti püha lehmaga, millele viimase perekond oli väga vastu. Ma ei suuda P vastu kaua sõbralik olla, mis tekitab minus iga kord tunde, nagu oleksin ma halb inimene. P küsis mu käest eile, kas ma võtan osa tänasest Tiibetit pooldavast ning Hiinat vaenavast tänavameeleavaldusest. Vastasin, et kindlasti mitte. P küsis, et miks. Ütlesin, et ma ei poolda suurriikide siseasjadesse sekkumist ja et ma saan ka neist tegelikult aru. Et oma impeerium on iga rahvakillu unistuste tipp ja need, kellel see olemas, ei saa teistmoodi käituda. Ei saa vastupanuta laiali laguneda. Et ma ei pea olema automaatselt kellegi poolt, sest ta on väike ja nõrk. Et nagu liiga lihtne positsiooni valimine. Et seetõttu ma ei andnud kümme aasta tagasi EKAs ka tshetsheenide pommitamise vastu allkirja. P küsib veel, kas siis, kui Venemaa Eestile kallale tuleks, oleksin ma Eesti või Venemaa poolt ja kuna ta mulle niivõrd närvidele käis, samuti, et see vestlus kohe ära lõpeks, teatan, et oleksin kahtlemata Venemaa poolt. Selle peale jäi P vait, minuga rohkem ei rääkinud ja ka mitte keegi teine ei tahtnud enam poliitikateemadel vestelda.
Nüüd suhtlen sõbranna ja endise rühmitusekaaslasega MSN-is samal poliitilisel teemal, kirjutades ühtlasi seda blogi, kuigi peaksin hoopis teist teksti ette valmistama. Ning mulle tuleb meelde endine klassivend MK. M kurtis eilsel avamisel, et tal tuleb mõne aja pärast näitus, aga ta pole veel mitte kui midagi selle heaks teinud. Et ta peaks vist arvuti välja lülitama, sest ta päevad mööduvad MSN-is, netist filme tõmmates ja vaheldumisi Orkutit ning meili vaadates.