VÄIKE IME. AAFRIKA KAUDU MAALETOODUD JUMAL

Mind on imed alati võlunud. Vein muutub vereks, vesi veiniks, surnud tõusevad üles, vigased viskavad kargud kõrvale, ikoonid nutavad ehtsaid pisaraid ja Kristus tõuseb hauast... Kunagi kandideerisin ühele töökohale ning konkursiülesandeks oli mõelda reklaamistrateegiaid Jumalale kui brändile.. Mäletan, et pakkusin välja: rohkem imesid! Rohkem prohveteid, ilmutusi....Lihtsalt: rohkem imesid. Rohkem üleloomulikke sekkumisi, ebatõenäoliseid kokkusattumisi ja saatuslikke juhuseid. Imelist sümmeetriat elus, asju, mis kahtlaselt korrapäraselt tekivad, kaovad ja ilmuvad taas, viitamaks, et meie maailma pealispinna taga on Veel Midagi.
Muidugi võib selle kiindumuse taga olla ka kõigest see, et tegutsen alal, millega seoses ei või milleski absoluutselt kindel olla, oma tulevikku planeerida ega mitme aasta tegevuskavasid välja mõelda. Ja kus juhusel ja heal (või siis halval) õnnel on suur roll. Vist on loomulik, et selline ebakindlus muudab kutsehaigusena mingil määral ebausklikuks. Isegi kui üritad seda vältida. Pealegi on piir ebausklikkuse ning religioosse mõtlemise vahel õhkõrn. On ju kõik suured usundid saanud alguse lihtsast jahiõnne loitsimisest. Ja pole ka ime -- jahiõnne vajame me ka siin ja praegu, kuigi ülekantud tähenduses.
Seda kõike arvestades pole ka mingi ime, et septembri lõpul leian end vaatamast Lõuna-Aafrika jutlustajaid. Koht: Valguse Tee kogudus. Uus kirik Pirita TOPis, "sekt", kuhu kuuluvad inimesed usuvad, et teenivad Elavat Jumalat, kes on isik, kes räägib nendega ning sekkub nende ellu konkreetselt ja igal hetkel. Kristluse moodne vorm, palvega parandamine, keeltes rääkimine, väiksed igapäevased imed ja jumalik ettehooldus iga hetk. Nii nad räägivad. Ma ei ole kindel, võib-olla olekski see kristluse uus võimalus Eesti ateistlikus ning juba traditsiooniliselt usuleiges ühiskonnas. Kui hakata juba pühapäeviti kirikus käima, siis pigem sellises, kus jutlus on spontaanne ja koguduseliikmed langevad ühiselt transsi ja tunnevad Jumala kohalolu. Kus ühiselt palvetatakse inimeste eest, kes on hädas (eesnäärmeprobleemidest raseduskomplikatsioonideni) ning antakse teada, kuidas on läinud neil, kelle eest seda eelmine kord tehti.
Koguduseliikmest tuttav, kes on mind kaasa kutsunud, ütleb et need Lõuna-Aafrika jutlustajad on nagu tulemaod. Kirglikud ja ehedad. Kui kirikusse jõuame, on see puupüsti täis. Palju noori perekondi, lapsed kaasas. Aafriklasi on kaks. Keskealine ja tumedanahalisem, prillidega. Ja noorem, koorekohvikarva ja päris kena. Neil on blond tõlk ja kurisev aktsent otse Musta Mandri lõunatipust. Jutlustamismaneer on otsekui Samuel L.Jacksoni tegelaskujul "Pulp Fictionist", kui see end religioosse raevu seisundisse kihutas. Tänu tõlgile on jutlus pisut veniv. Inimesi manitsetakse rohkem lapsi muretsema -- " I see women here. I ask: where are your sons?" Küünik ärkab minus korraks -- meenuvad justnimelt Aafrika probleemid paljude laste ning vähese toidu ja joogiveega seoses... Aga kirglikud on nad tõepoolest.Vahepeal pöörab vanem aafriklane end seljaga rahva poole, tõstab oma käed üles ja mu teadlik kaaslane sosistab: "Prohveteerib." "Mis see on?", küsin ja saan teada, et ühe aafriklase läbi räägib hetkel Jumal. Isiklikult. Ja mida Ta räägib läbi transisoleva musta mehe? Nagu vanasti öeldi -- kutsub rahvast meeleparandusele.
Ja siis , pooleteist tunni pärast toimub see, millest osa saama tuldi. Nii mina kui sajad inimesed selles valges saalis. Võidmine. Õnnistamine. Imed, transsilangemine, Jumala vahendamine, keeltes rääkimine. Üks aafriklastest ütleb, et nüüd tuleksid altari ette need, kes tunnevad Jumalat endas. Selle ürituse tulemusena. Ainult need. "Fresh ointment! Fresh ointment!" Aafriklastele antakse Ülevalt Poolt teada konkreetse inimeste kohta saalis: "Siin on üks naine, kelle abielu on lagunemas. Siin on inimesi, kes on depressioonis." Parandatakse abielusid ja ravitakse depressiooni. Noorem aafriklane puudutab inimeste otsaesist ja osad neist kukuvad jalapealt. Kusagilt kostab kiledat naeru. Keegi nutab. Mu usklik kaaslane seletab, et nii see ongi -- protseduur olevat justkui vaimne saun. Kui räägitakse depressioonist, otsustan, et tahan seda palvega parandamist ise kogeda. Mul on parasjagu olnud nädalaid kestev masendus. Ning pooleteisttunnine peavalu..
Ja altari ees tunnen lisaks kerget õudust, vaadates koorekohvivärvi kirgliku silmavaatega Aafrika jutlustaja käepuudutuse peale pikali kukkuvaid inimesi. Nad nutavad põrandal ennastunustavalt, mõni tõmbleb otsekui krampides ja ühel keskealisel naisel on silmad kinni ja ta heledatel pükstel on puusa kohal tumepruun plekk, otsekui immitseks tema kehast verd. "Natuke viltu läinud stigma või on Jumal paigaldanud temale uue puusaliigese", jõuan mõelda. Siis suunatakse mind jutlustaja poole. Minu selja taga võtab koha sisse kena tumedapäine noormees, valmis mind kinni püüdma. Juhul, kui langen jalust selle peale, et Jumala vaim teeb mind täiesti uueks. Aafriklane puudutab mu laupa ja manab esile Suurt Vaimu, Maa ja Taeva Loojat, Issandat Jumalat ennast. "Nagu tema esivanemad on aastasadu Teda tam-tamide saatel esile mananud. Või oli see siiski jahiõnn, mida nemad taotlesid? Ja mida tahan mina? Osaleda suurejoonelises etenduses? Kogeda imet? Masenduseravi? Jahiõnne ikkagi?", mõtlen veel selle Ülempreestri kohta. Ta ütleb, et kaovad "Depression, oppression, suppression" ning et mind täidab kohe Jeesus Kristus. Tunnen tõesti midagi. Energiat? Seda, et mind on kinnitatud suure magneti külge, mille jõud on ilmselgelt tunda? Jumala kohalolu? Kuidas kirjeldada religioosset kogemust? Palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. "Usk ongi mitte-ratsionaalne asi", tuleb veel meelde. Tunnen kerget peapööritust ning sotsiaalset survet nõrkeda, langeda otsekui jalustniidetult kiriku põrandale. Aga ma panen sellele vastu. Ja vaatan jutlustaja mustadesse silmadesse. Mulle tundub korraks, et ta on minus kergelt pettunud ja proovib uuesti. Püsin püsti.Võimalik, et panen vastu ka Jeesusele Kristusele endale. Võimalik, et ma ei saa seda iial teada. Ja siis ongi kõik. Kõrval nutab südamest noor naine. Ja ma mõtlen korraga kogu inimliku häda ja viletsuse peale, läbi kõigi aegade ning sellele, et nüüd, just nüüd leevendati seda vähemalt hetkeks. "Usk on oopium rahvale", tuleb veel meelde. Kallis valuvaigisti, maksab su hinge.
Depressioon on selleks õhtuks kadunud. Omaenda elu suhtes on tekkinud meeldiv distants. Peavalu vastu ostan hiljem Ibuprofeeni.