Suur võrdsustaja

Aurora:

Liivahiir on surnud. Vist selle leivakilekoti tõttu, mille ta puuri sisse tiris ja pesamaterjaliks hekseldas. Eile oli tunde suremas, niimoodi silmad kinni ja liikumatult. Nutsin. Endal oli samas kuidagi tobe ja piinlik, et kas ma olen mingi 7-aastane või. Loomakliinikust, ainsast, mis pisinärilistega tegeleb, öeldi, et nemad panevad kinni 5 minuti pärast ja et kui hommikuni vastu peab, siis toogu nende juurde. Aga et kui oli kilet söönud kogemata, siis pole niikuinii midagi teha. Ei olnudki.
Ma kasutasin teda ühes perfokas üle aasta tagasi ja ma ei kavatsenud üldse mingit looma pidama hakata, aga ta põgenes ja elas mu magamistoas kuu aega, kuni ta eluspüügilõksuga kätte sain. Siis oli teda juba kahju tagasi anda. Pealegi olin ta maokasvataja käest laenanud. Panin hiirele nimeks Ahmed.
Ja nüüd on ta surnud. Ja ma tegelesin homse perfoka ettevalmistamisega ning täna telefonikõnede ja asjaajamiste vahele nutsin veel.Korduvalt.Ja mõtlesin kõige kaduvuse ja igaühe surelikkuse peale. Ja tundsin end selle nutmise pärast juba vähem tobedalt.
Kohe tuleb A mulle järgi ja viib mu kõigepealt ehitustarvete poodi klambreid ja teipi ostma ning siis matame Ahmedi maha. Ma otsisin talle sobivat kirstu, ehk siis väikest karpi. Ja leidsin siis Versace päikeseprillide omaga. Tundus kuidagi sobiv, nagu viide hinnalisusele, eriti võrreldes odava poola tee või sojakoorepulbri pakkidega --kuigi hiir ise maksis kõigest 40 krooni. Aga hävitas mu garderoobi vähemalt 50 korda suurema summa eest.
See pooljuhuslikult hangitud koduloomade vastu ikkagi tekkiv kiindumus on vist paratamatu. Jumala kurb on olla...