4. juuni 2011
Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.
laupäev, juuni 04, 2011
reede, juuni 03, 2011
Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell
Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell
Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.
Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.
Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.
Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.
See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.
(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)
Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.
Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."
Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".
Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".
Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"
Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.
Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.
Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.
Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.
Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.
Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.
Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.
See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.
(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)
Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.
Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."
Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".
Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".
Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"
Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.
Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.
Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.
Päevik; juuni algus 2011
Kolmapäev, 1. juuni: hommikul EKAsse mingit allkirja andma ja E-le tema kaelakee tagasi; edasi pikk päev montaazhis.
Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.
* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.
Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.
* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.
teisipäev, mai 31, 2011
Päevik: mai lõpp 2011
Kolmapäev, 25. mai:
ML retsensent EKA kaitsmisel.
Retsenseeritav on mu peale vihane.
Alustan Raja tänava skulptuuriateljees oma Soome Mänttässe mineva installatsiooniga.
Läheb väga hilise õhtuni.
Saan R-le konsultatsiooni ja M-le muu abi eest maksta.
Neljapäev, 26. mai:
Varahommikul trennis (hüpohondria tõttu on mul tekkinud hirm seljaprobleemide ees -- eelmisel päeval panin tähele, kuidas M raskemaid asju tõstes oigas).
Hommikul K magistritöö kaitsmine, kelle juhendaja olin.
Kuulen, et retsenseeritav on ikka väga vihane. Ma ei saa aru, mille pärast. Kokkuvõttes sai ta (täiesti ebaõiglaselt) isegi parema hinde kui K .
Dokkfilmi esilinastus, kus on kasutatud juppi mu perfokast.
Ülejäänud päev Raja tänaval.
Reede, 27. mai:
Raja tänav; vahepeal taksoga ehituspoodi.
Global Container. Olen peol poole ööni ja sellega seoses on süümepiinad.
Laenan materjalide ostmiseks 100 eurot.
Laupäev, 28. mai:
Raja tänav, K tuleb appi; veel kaks korda ehituspoodi; veel 100 eurot laenuks.
Pühapäev, 29. mai:
Raja tänav.
Esmaspäev, 30. mai:
Raja tänav.
Teisipäev, 31. mai:
Varahommikul trennis.
Raja tänav.
Kuju läheb veoauto peale ja sellega Soome.
Montaazhiaeg on kinni pandud, aga sinna ei jõua.
Konteineris palub sakslane K mul endafilmitud video juures Globali lõpus aset leidnud T ja RK kismast subtiitrite juures aidata. Pean eestikeelse sõnasõja inglise keelde panema. On naljakas küll: juba live`is oli seda, aga videos samuti. "Ma olen kuulnud, et sa olid kuulus maketitegija New Yorgis!" ja "Eestimaa parimad pojad on end nii segi tõmmanud, et... Sama lugu on eesti kunstiga." Ja "Minu elu on viimase ajal üks suur trauma. Ma ei hakka teile sellest rääkima, sest te hakkaksite nutma. " Kohati on RK jutust raske aru saada -- see on vaikne pomin segatuna näomoonutustega, millest käivad üle minu, K ja TJ irvitamine taustal koos kommentaaridega. Me olime nimelt selle kisma tänuväärne publik.
Ma ei oska esimese hooga tõlkida "Persse! Raisk!" ja ütlen K-le: "A few cursing words." "Shit! Fuck!", pakub K. Nii jääbki.
"Trauma? Vaene mees. Ma juba peaaegu nutan", kommenteerib K ilma nähtava irooniata.
Pärst tundi selle video edasi-tagasi kerimist tunnen, et tahan oma skulptuuriprojekti lõpetuseks ja üleüldse midagi hoopis teistsugust. Lähen kinno, kus ma ikka tasuta käia saan, vaatama eriti lolli romantilist komöödiat.
ML retsensent EKA kaitsmisel.
Retsenseeritav on mu peale vihane.
Alustan Raja tänava skulptuuriateljees oma Soome Mänttässe mineva installatsiooniga.
Läheb väga hilise õhtuni.
Saan R-le konsultatsiooni ja M-le muu abi eest maksta.
Neljapäev, 26. mai:
Varahommikul trennis (hüpohondria tõttu on mul tekkinud hirm seljaprobleemide ees -- eelmisel päeval panin tähele, kuidas M raskemaid asju tõstes oigas).
Hommikul K magistritöö kaitsmine, kelle juhendaja olin.
Kuulen, et retsenseeritav on ikka väga vihane. Ma ei saa aru, mille pärast. Kokkuvõttes sai ta (täiesti ebaõiglaselt) isegi parema hinde kui K .
Dokkfilmi esilinastus, kus on kasutatud juppi mu perfokast.
Ülejäänud päev Raja tänaval.
Reede, 27. mai:
Raja tänav; vahepeal taksoga ehituspoodi.
Global Container. Olen peol poole ööni ja sellega seoses on süümepiinad.
Laenan materjalide ostmiseks 100 eurot.
Laupäev, 28. mai:
Raja tänav, K tuleb appi; veel kaks korda ehituspoodi; veel 100 eurot laenuks.
Pühapäev, 29. mai:
Raja tänav.
Esmaspäev, 30. mai:
Raja tänav.
Teisipäev, 31. mai:
Varahommikul trennis.
Raja tänav.
Kuju läheb veoauto peale ja sellega Soome.
Montaazhiaeg on kinni pandud, aga sinna ei jõua.
Konteineris palub sakslane K mul endafilmitud video juures Globali lõpus aset leidnud T ja RK kismast subtiitrite juures aidata. Pean eestikeelse sõnasõja inglise keelde panema. On naljakas küll: juba live`is oli seda, aga videos samuti. "Ma olen kuulnud, et sa olid kuulus maketitegija New Yorgis!" ja "Eestimaa parimad pojad on end nii segi tõmmanud, et... Sama lugu on eesti kunstiga." Ja "Minu elu on viimase ajal üks suur trauma. Ma ei hakka teile sellest rääkima, sest te hakkaksite nutma. " Kohati on RK jutust raske aru saada -- see on vaikne pomin segatuna näomoonutustega, millest käivad üle minu, K ja TJ irvitamine taustal koos kommentaaridega. Me olime nimelt selle kisma tänuväärne publik.
Ma ei oska esimese hooga tõlkida "Persse! Raisk!" ja ütlen K-le: "A few cursing words." "Shit! Fuck!", pakub K. Nii jääbki.
"Trauma? Vaene mees. Ma juba peaaegu nutan", kommenteerib K ilma nähtava irooniata.
Pärst tundi selle video edasi-tagasi kerimist tunnen, et tahan oma skulptuuriprojekti lõpetuseks ja üleüldse midagi hoopis teistsugust. Lähen kinno, kus ma ikka tasuta käia saan, vaatama eriti lolli romantilist komöödiat.
kolmapäev, mai 25, 2011
Margit Lõhmuse magistritöö retsensioon
AINULT ÜKSILDASED
Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.
Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.
Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.
Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.
Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks
ta on sellise kunstiprojekti teostanud.
Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.
Sandra Jõgeva
Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.
Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.
Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.
Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.
Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks
ta on sellise kunstiprojekti teostanud.
Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.
Sandra Jõgeva
teisipäev, mai 03, 2011
"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.
Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.
* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.
Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.
* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...
teisipäev, aprill 12, 2011
Artikkel Delfis Veerpalust
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu (98)
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, aprill 06, 2011
Selgeltnägija Sergei
Käis loengus. Jättis endast koos oma reality-produtsendist abikaasaga äärmiselt meeldiva mulje. Oli lõbus.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
kolmapäev, märts 30, 2011
Sel reedel, 1. aprillil Kunstikonteineris
PRESSITEADE
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
kolmapäev, märts 23, 2011
Viin-Dresden-Berliin (pressiteade)
Eesti kunstnikud Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Olivia Verev esinevad performance`iga "How to properly love/destroy something" Viinis, Dresdenis ja Berliinis. Veel osalevad austria kunstnikud Teresa Novotny ja Cizzy Conzales ning saksa kunstnik Julischka Stengele.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
reede, märts 04, 2011
Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis -- täna Delfis
Sandra Jõgeva: Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis (30)
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, veebruar 23, 2011
Tänane Helsingin Sanomat
Kahdeksan taiteilijaa Tallinnasta osallistuu Mäntän kuvataideviikoille
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
teisipäev, veebruar 15, 2011
Uued näitused ja avatud uste päev Polymeris
Sel reedel, 18. veebruaril kl 18 avatakse Kunstikonteineri galeriis Erika Erre ja Laura Könöneni näitus "Maailmas on viga".
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
teisipäev, veebruar 01, 2011
USA pressiteade (täiendatud)
Reedel, 4. veebruaril toimub Brooklyni galeriis Grace Exhibition Space Art Containeri performance "Eesti kultuuri päevad".
Samas esineb Mai Sööt oma sooloperformancega "Püha Maria", mida ta on varem esitanud festivalil Seanahk Haapsalus, Leedus Kaunases ning galeriis Market Place Albanys.
Etendused on osa Art Containeri väiksest Ameerika- tuurist.
Kolmapäeval, 2. veebruaril toimus Williamsburgis Brooklynis New Yorgis galeriis Ground Floor Art Containeri installatsioon-performance pealkirjaga "Meat Eaters".
Lisaks New Yorgile oli 22.-29. veebruaril avatud Art Containeri näitus "The Bathers" Bostoni galeriis MEME. 28. veebruaril avati teine samanimeline näitus Albanys New Yorgi osariigis galeriis Market Place. MEME ' s markeeris Art Containeri saunainstallatsiooni/interaktiivset performance'it, millega on varem lisaks Tallinnale ja Riiale esinetud Miami Art Fairil ning Brisbane festivalil Austraalias, saunamakett, milles saunalisi esindas valge laboratooriumirott. Galeriisse Market Place oli omakorda ehitatud hiiglaslik saunalava. Ühe näituse lõpetamisel ning teise avamisel toimusid performance'id, mille käigus tutvustati eestlaste saunakombeid vastavalt loengu ja vodevilli võtmes.
Ameerikas ollakse koosseisus: Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Jaana Maijala (Soome).
Art Containeri Ameerika-tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Foto: Samson Contompasis
esmaspäev, jaanuar 24, 2011
Põhja-Ameerika tuur
Lubasin sellest kunstiajakirja kirjutada, seetõttu poolikuid märkmeid siia praegu ei pane. Loodetavasti varsti fotoreportaazh.
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
teisipäev, jaanuar 18, 2011
Minu tänane Delfi artikkel geikunstist
Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
teisipäev, jaanuar 11, 2011
Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)
Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
laupäev, jaanuar 08, 2011
Päevik: 7.-8. jaanuar 2011
Eile:
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
Märkmikud
Mulle meeldivad märkmikud -- sinna kohustusi, meeldetuletusi, kokkusaamisi, telefoninumbreid, uksekoode, aadresse ja võlasummasid kirja panna.
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
teisipäev, jaanuar 04, 2011
Postfeminism
Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
pühapäev, jaanuar 02, 2011
Uue aasta vahekokkuvõte
Taaskord kopin oma Facebooki hiljutisi sissekandeid, sest pean veel täna õhtul lõpetama ühe artikli.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
neljapäev, detsember 30, 2010
Kõik mütoloogilised olendid
Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"
H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"
H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.
esmaspäev, detsember 20, 2010
Tänane uudis galeristilt
"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."
kolmapäev, detsember 15, 2010
Kommentaarid
Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.
Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.
T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.
Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.
Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.
Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.
Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"
Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.
Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.
T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.
Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.
Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.
Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.
Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"
Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.
"Meeleparanduse" pressiteade
PRESSITEADE
Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Meeleparandus“ ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.
Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku „Maiasmokk“ vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega – religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus – huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.
Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn „ilma rahata majandusel“, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga „Maiasmokk“.
Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.
Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.
Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.
Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.
Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.
Programm (täieneb):
Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"
Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"
Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"
Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"
Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"
Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"
Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"
Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste „Avangard“ (2000-2006) ja „Pink Punk“ (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".
___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133
Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Meeleparandus“ ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.
Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku „Maiasmokk“ vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega – religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus – huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.
Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn „ilma rahata majandusel“, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga „Maiasmokk“.
Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.
Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.
Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.
Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.
Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.
Programm (täieneb):
Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"
Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"
Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"
Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"
Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"
Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"
Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"
Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste „Avangard“ (2000-2006) ja „Pink Punk“ (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".
___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133
reede, detsember 10, 2010
Minu artikkel Aigi Vahingust tänases Sirbis
Meeleparandus
Sandra Jõgeva 10.12.2010
Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.
Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.
Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.
„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.
Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).
Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.
Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.
Sandra Jõgeva 10.12.2010
Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.
Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.
Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.
„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.
Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).
Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.
Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.
neljapäev, detsember 09, 2010
Jumala poeg ja Katrin Siska isa
Ja tänase päeva värvikamatest hetkedest võib veel mainida keskealist meest, kes oma pea E poe ukse vahelt sisse pistis, kui E parasjagu mulle "stilismi" tegi: valis välja sobivaima musta väikse kleidi ja kattis selle kunstlilledega. Kiitis heaks sukkade ja kingade kombinatsiooni ning laenas kõrvarõngad.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.
Enne
Kuna märkmeid peab tegema, siis piirdun hetkel Facebooki midagi oodates tehtud sissekannetega. Ja kursiivis dateeringute ja vahemärkustega.
Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".
Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.
Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.
Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.
Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.
Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".
Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.
Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.
Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.
Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.
neljapäev, detsember 02, 2010
Global Container XIV
GLOBAL CONTAINER XIV
PIkkujoulut-eri
Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:
Aapo Ilves
Luule & muusika
Jaan Pehk
Luule & muusika
Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus
P-Jay
Muusika
Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus
Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21
Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!
Sel aastal üllatavad:
Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)
Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital
PIkkujoulut-eri
Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:
Aapo Ilves
Luule & muusika
Jaan Pehk
Luule & muusika
Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus
P-Jay
Muusika
Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus
Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21
Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!
Sel aastal üllatavad:
Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)
Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital
teisipäev, november 30, 2010
Minu tänane Delfi artikkel burleskist
Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02
Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.
Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.
Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.
Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.
Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.
Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.
Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .
Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.
Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02
Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.
Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.
Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.
Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.
Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.
Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.
Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .
Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.
Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!
laupäev, november 27, 2010
Kirjutavad veel
Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:
Tere, Sandra!
Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga
Edu Sulle!
vanaproua XX
Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.
Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.
* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.
Tere, Sandra!
Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga
Edu Sulle!
vanaproua XX
Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.
Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.
* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.
reede, november 26, 2010
Kaasaegse kunsti Mart Sanderid
Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".
neljapäev, november 25, 2010
Mulle kirjutavad täna...
1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.
neljapäev, november 18, 2010
Kodanluse diskreetne võlu
Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.
laupäev, november 13, 2010
Kiirraamatuarvustused
Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.
Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.
Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)
Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.
Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.
Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.
Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:
Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.
Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.
Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)
Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.
Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.
Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.
Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:
Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.
kolmapäev, november 10, 2010
Montaazh. Betti Alver.
Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.
Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.
Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.
teisipäev, november 09, 2010
Täiskasvanud feminism
Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.
Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.
Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.
neljapäev, november 04, 2010
Naiivfeminism
Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.
esmaspäev, november 01, 2010
Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)
Projektipõhine magamajäämine
Sandra Jõgeva
Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*
Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10
Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.
“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.
“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.
Sandra Jõgeva
Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*
Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10
Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.
“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.
“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.
Tellimine:
Postitused (Atom)