Must silikoon ja algaja kunstniku hirm oma esimese suurema isiknäituse ees

A mängib autojuhti ja ma leian ehitus-ja muudest poodidest kõik vajaliku, et nüüd mõnda aega enamvähem järjekindlalt käsitöölist mängida.

K-ga rääkisin juba ka, tema asub tegutsema, et ma saaksin järgmise pooleteise kuu jooksul bioloogilise eksperimendi video jaoks ära teha. Mis, paraku, nõuab raha. Millest enamvähem viimase andsin täna inva-soomlannale tema kulude katteks; mis koos eile mulle Kunstihoones arvega tähendab järjekordset laenuvõtmise vajadust ; sest just laekunud raha läks eelmiste võlgade katteks. Inimesed, kes omakorda mulle raha võlgu on, ütlevad omakorda, et nemad ei saa mulle maksta. Sest neile ei maksta raha ära. Nende võlglaste poolt. Jne. Negatiivne majanduslik ringkäik.

Veenan K-d, et näituse ärajätmine või tundmatusse ajavahemikku edasilükkamine pole just hea mõte. Ta pakub välja, et teostab oma seni tegemata idee, kestvuseksperimendi endaga. Mis omakorda tuletab mulle meelde oma vanad sellesuunalised ideed. Ja lisaks ühe uuema. Järjepidevus töötab. Ja endaga eksperimenteerimine. Ja pidev päevikupidamine muuseas samuti -- kavatsen sellega samuti järjepidevamalt tegeleda. Siis, ja mujal ka.

Arvan, et ma lõpuks tean, millest kirjutan oma arvamusartikli. Üks asi, mida täna teada sain, tundub üsna hea ajend olevat.