Kontrastid

Plastikut ei tohi minna S putka põranda sellele poolele, mis ei ole kaetud kilega. Arvestades, mille kõigega see kaetud on, pole vahet kerge märgata. Vedelat plastikut saab ära liivaga. Aga liiv on pärit tünnist, mis asub suures ateljees ja mida kohalikud kassid tualettruumina kasutavad. See haiseb nii uskumatult jälgilt, et ma ei saa aru, miks keegi selliseid jäätmeid endast maha jätvat elajat koduloomaks tahab. Veedan vähemalt tunni, kui mitte rohkem, seda plastisegust ja mitmekordselt haisvat liiva putkast välja saades. Kraabin põrandat, kuni reetlik punane plekk on läinud ja liiv peoga välja viidud. Kujutan ette kõiki haiguseid, mida ma -- kummikinnastest hoolimata-- võin saada. Ussnugilised, toksoplasmoos, paeluss, marutaud.
Koju jõudes leian postkastist sisuliselt fännikirja. Keegi on mulle meili saatnud, see pole mingil põhjusel kohale jõudnud. Ja siis on see keegi kusagilt mu aadressi leidnud, meili välja trükkinud ning sellele käsitsikirjutatud pöördumise lisanud. Armas -- selliseid asju võiks tihemini olla.
Ja aruannet kirjutades, mille juures on vajalik käsitsikirjutatud seletus, avastan ma, et mul on sisuliselt kadunud käsitsikirjutamise õige tehnika -- ma hoian pastakat nii, et pärast paari rida tõmbub käsi krampi. See ei laiene pintsli peos hoidmisele ning plastikuga seoses õpin vähehaaval uut "käsitööoskust"; R (noorema põlvkonna skulptor, keda peetakse, nagu aru saan, omamoodi tehniliseks geeniuseks -- kahtlemata mitte ilma põhjuseta) jagab oma teadmisi ja seletab asju kohati molekulide tasemel. Üritan asju meelde jätta, kahetsen korduvalt, et mul märkmikku kaasas ei ole ja tunnen loomulikku respekti. Jõuan selleni, et teen oma asju valades kohati meelega natuke teisiti, kui 100% kindel oleks. Lihtsalt, et näha, mis juhtuda võib. Segude kokkusegamisest ja tulemuse ootamisest saadav rõõm -- juhul, kui kõik hästi läheb ja tulemuseks ootamatu, aga loodetavasti korratav efekt, on vist sama vana kui inimliik. Keemia on lahe, kuigi kahel päeval tulin koju peavaluga -- on küll vaja maski kanda, isegi kui valad väikseid asju ja kõik kohe välja ei tule. Ajurakke see väga ei huvita. Pea kumises ja ma kujutasin visuaalselt lausa ette, kuidas mul tekivad ajus t mõtted, aga samas laiali lagunevad -- et mida ma nüüd mõtlesingi? Ja käte nahk on kuiv, sest kummikinnastest hoolimata on neile sattunud plastikut, mida saab ära ainult atsetooniga, samuti äädikhapet (silikooni komponent) ning ehituskipsi. Kui nii edasi läheb, pean hakkama kätekreemi kasutama.