Praegu ja vahepeal (ja lõpus hipidest)

Praegu:
Intervjuuküsimused. Palju intervjuuküsimusi. Ja lõppu ei ole näha. Mõtlen neid. Hulgi. Ja kahe tunni pärast saan kokku tuttavaga, kellele teen stilisti ja meiki. Loomulikult ei sobi mul selle eest raha küsida -- tuttav on üksikema, kes kandideerib oma töökohal paremasse ametisse. See on seotud visuaalse meediaga ja seetõttu on vajalik täispikkuses foto ning portree.Talle tundub 500 krooni ka liiga palju nende stuudiofotode eest. Ja ma võtan seda stilistiotsa tõsiselt ja mõtlen, kas selline vabatahtlik töö toob kaasa karmadeposiiti või tühistab tekkiva krediidi selline mis-ma-selle-eest-saan-mõtlemine juba eos.

Vahepeal:
Rabarock (mõttetul vihmasel päeval, olin R käest juba festivalipassi ära ostnud, muidu oleksin arvatavasti käitunud nagu I & Co, kes parklast kaugemale ei jõudnud ega piletit ostnudki). Sh on NYCist tagasi. Elektroonika- ja punkkontsert, romaanipresentatsioon (kirjanikud tülitsevad minu meelest liiga avalikult oma kirjastajaga, teen elu esimese cateringi, L kukub trepist alla ja saab ajupõrutuse, kuigi ma teen booli alkoholivaba ja viin on eraldi -- omavastutus), põletik lõualuus (vahetan hambaarsti), antibiootikumikuurid ja kohutav väsimus selle haigusega seoses. Väga hea uudis ja kutse Walesi kas augustis või oktoobris; kultuuriatashee tundub vähemalt esialgu väga asjalik.
Ja vahepeal olin haige,väsinud ja kodus, lugedes ostetud, aga ajapuudusel seisma jäänud raamatuid. Harri Sirola "Kaks linna" (millel oli Päevalehes üliintrigeeriv arvustus — maniakaaldepressiivse, praeguseks juba end rongi alla heitnud soome luuletaja autobiograafiline romaan 1980ndate Tallinnast ja Helsinkist, karismaatilisteks kõrvaltegelasteks vennad Urbid; viimased on nii ülicoolid seal raamatus, et osutusid üsnagi naeruväärseteks; aga ma soovitaksin kellelgi sellest filmi teha), Vahur Afanasjevi "Kosmos" (pole ikka päris romaan, kui on vaja kasutada nii suurt fonti nagu aabitsas); Ljudmila Ulitskaja "Kukotski juhtum" ja "Bad Medicine", mis on ikka pooleli.
Ja mis hambaprobleemidesse puutub, siis teevad sellised asjad tunduvalt empaatilisemaks -- ma saan aru, miks pensionärid on poes ja ühistranpordis nii tigedad -- neil pole oma vastavate probleemide lahendamiseks päris kindlasti raha. Nüüd ma tean, kui halvasti nad end pidevalt tundma peavad. Sellest hoolimata tekitas poetess, kellega ma presentatsioonil esimest korda elus natuke rääkisin ja kes muidu jättis südamliku mulje, minus õõvastust -- tal on kogu esihammaste rea kohta ainult üks tükike suus. Tükike hambatüügast. Ma üritasin vaadata temaga rääkides kuhugi mujale -- aga ka mitte paljastele puuduva pediküüriga varvastele. Loogiline tundus kinnitada oma pilk ta rinnale, aga see tuletas omakorda meelde poetessi hiljutist sõnavõttu meedias vabaarmastuse teemadel -- et ta ärkab tihti tundmatu kõrval üles ja tal pole õrna aimugi, kes see inimene on. Ma kujutan ette jah, et selline käitumine oli millalgi kuuekümnendatel väga vabastav (Vt ka: "Kukotski juhtum"!), aga eks ole see juba vanaemadeaegne radikaalsus. Ma ei saa midagi parata, mulle tundub hambutu inimene aseksuaalsus ise. Küllap see on jälg raskete vaimupuuetega inimestele kunstiterapeut olemisest aastaid tagasi. Nende inimeste (või olid nad päris inimesed -- pigem inimesesarnased elusolendid) hambad olid hirmsad. Pärast seda , mitme aasta tagust kogemust panen kohe tähele iga puuduvat, katkist, tumedaks tõmbunud hambast kellegi suus. Viimane häirib mind kõige vähem, see tähendab lihtsalt, et hamba närv on surnud; selline defekt on minu jaoks võrdne sellega, kui hambad pole ideaalses reas, aga on iseenesest terved. Need tühjad kohad vaheldumisi igas vikerkaarevärvis tüügastega on aga asi, mis tekitab mul kerge ja lihtsaltvarjatava paanikaataki iga kord. Ja paneb mõtleva kõige kaduvusele. Ühe liigutuse (löögi, kukkumisega) kaunitarist koletiseks. Ei tea, mida nad keskajal asjast arvasid?