Valerie Solanas

Aurora:

Minust on märkamatult saanud ekspert feministlikes küsimustes. Teisipäeval kutsuti mind oma esseega osalema vastavasisulises kogumikus (koos mõnede Eesti juhtivate nais-kunstikriitikutega), kolmapäeval presenteerisin oma projekti kuraatorile, kes tihti naisküsimusliku kunstiga tegeleb ja täna, neljapäeval, helistas mulle L (kunstiülikooli dekaan), et küsida mult eessõna kontseptuaalse rahvusvahelise raamatu jaoks. Teema: valged 40 + mehed.....(Ja eile kutsuti mind tudengeid valgustavasse projekti.)
Olen meelitatud. Ma olen alati teadnud, et aeg-ajalt on väga hea, kui sul on nishsh, silt, sinu kohta käiv eelarvamus, mille tõttu sinu poole pöördutakse ning su arvamust teada tahetakse. Olen täitsa nõus Anti-Kokamäge tegema.
Augustis kutsus Sh mind jooma. Mitte lihtsalt jooma, vaid kõrgema keskklassi kodupeole sadamapiirkonna elumaja terrassil. Majaperemees, kellega olin varem korra kokku puutunud, tutvustas mind seltskonnale kui kõige skandaalsemat ja radikaalsemat feministlikku kunstnikku. Ja purjus majaperenaine küsis: "Oled sa tõesti lesbi vää?"
Kõrgema keskklassi esindajad vaatasid mind pikalt ning nende reeglina nooremad naiskaaslased ütlesid laitmatu ameerikaliku naeratusega: "Väga meeldiv!" Vaatasin neid ja mõtlesin, et olen kõigest hoolimata oma eluga kuhugi jõudnud.

Ma mõtlen, et mina ei ole mingisuguse reklaamitegelase , keda tutvustati: "Tema on see, kes tegi selle kunagise Imre Kose restorani reklaami!", vaikiv valgesse riietatud kaaslanna. Sest domineerivalt valges need naised olid . Ja Imre Kose reklaami autor soovis pikemalt rääkida teemal, et tegelikult on hoopis see, mida tema teeb, kunst. Pärast ütles Sh, et see oli hea, et ma selle tüübiga tüli norisin -- ta olevat küünik. See on vist geneetiline, emalt päritud -- mul lähevad alati segamini tülinorimine ja seltskondlik small talk.