teisipäev, mai 30, 2006

Aurora:
Olin eile teel Niina juurde, kui mulle tuli vastu mu eks. (Läksime lahku kaks suve tagasi.)
Istusime lastemänguväljaku kõrvale Niina maja taga (nagu tükike Tartu agulit, mis on siirdatud keset Tallinna südalinna) ja ajasime juttu. Niina jõudis koju ja kutsus meid mõlemaid külla.
Istusime kolmekesi Niina tumesiniste ja kollaste seintega buduaarlikus kööktoas ning jõime siidrit ja viina. Mitte väga palju, aga see-eest kaua. Mu eks oli säilitanud oma veidrused nagu obsessiooni kõikvõimalike kummaliste dieetide suhtes -- hetkel oli tal "paast" ja samuti oli ta juba aasta aega taimetoitlane olnud. Samuti huvitasid teda jätkuvalt kõikvõimalikud müstilised praktikad. Kuna ta oli suures osas söömisest loobunud, hakkas viin talle rohkem pähe kui meile ja ta hakkas mulle ja Niinale diagnoose panema. Mitte meditsiinilisi, vaid "pühitsemistega"seotuid. Ei olnud halvad diagnoosid, niipalju kui aru sain.
Muusikat mu eks vist hetkel väga palju ei tee. Tema ja Niina suitsetasid vesipiipu ja maja hoovis käisid odavaid sigarette suitsetamas Niina töötud naabrid, kes meile lehvitasid. Aguliidüll.
Igal juhul oli väga armas õhtu. Ma sain täielikult aru, miks ma temaga kunagi koos olin, samuti sain aru, et läksime lahku täpselt õigel hetkel. (Jõudsime selles asjas täielikule üksmeelele.) Ma arvan, et õiged lahkuminekud toimuvadki viimasel võimalikul hetkel -- kui edaspidine koosolemine kahjustaks juba mõlemat osapoolt. Põhjus on, nagu alati, et aeg paralleeelselt liikuda on orgaaniliselt läbi saanud ja edasi läheks tohutult ja mõttetult energiat ainuüksi ebaloomulikule koospüsimisele. Mis blokeeriks ja piiraks muus mõttes.
Kell kaks lahkusime Niina juurest ja mu eks kutsus mind veel oma vanalinnas üüritavat tuba vaatama. See oli äärmiselt tühi ja askeetlik, osa mingist noorte inimeste kommuunist . Pilves tuttav elektronmuusik oli seal vaimu näinud. Aknalaud oli lai, sinna oli võimalik seisma minna ja vaadata vanalinna katuseid ning sisehoove ja vaadet sadama poole. See vaade sealt mõjus ebamääraselt ängistavalt ja mulle meenus mõned kuud tagasi loetud raamat keskaja meditsiinist Tallinnas. Oma mõttes kriipsutasin vanalinnakorteri ihaldusväärsete elukohtade nimekirjast maha.

Kommentaare ei ole: