Raadio asemel

Teen südameid ruumis, kus käivad mõttetalgud. Eile ei jõudnud ja täna on südametunnistus. Inimesed arutlevad hämmastava entusiasmiga teemadel nagu: "Mis teeb inimesed rõõmsaks" ja "Kuidas luua turvaline loov keskkond". Paar korda tundub see kõik liig (Eriti pärast eilset pidu või midagi taolist), aga nüüd oleks juba ebaviisakas oma asjadega galeriist kõrvalolevasse ühisateljeesse tagasi kolida. See kõik on natuke nagu nõukogude aeg, mida ma ju tegelikult täiskasvanuna ei ole näinud ega hoogtöölaupäevakutest või komsomolikoosolekutest osa võtnud. Üritus algab ühise presidendi kõne kuulamisega. Minu "laudkond" jõuab järeldusele, et inimesi teeks õnnelikuks käbikunstifestival. Nii ongi. Nad moodustavad toimkonna ja ma keeldun ainsana selles osalemast põhjendusega, et ma vist ikka päriselt ei haaku teemaga. Pakun sellele pealkirja "Käbi ei kuku kännust kaugele" või "Käbi ja kännu festival" ja nad siiralt arvavad, et see on hea mõte. Nagu ka see, et lapsed ja vanemad lähevad metsa kändudest metsa asju ehitama. Äkki ongi.
Diplomi saan ikkagi.
Tunnet, et ma pole oma elus eriti midagi teinud ja et kõik on mõttetu ja lootusetu (eelmise õhtu järelmõjud) süvendab fakt, et vestlusringis osalevad kaks 17-aastast tüdrukut, kellest üks lavastab Von Krahlis noortenäidendit ja teine on selle teksti autor. Mul sisuliselt puuduvad mälupildid sellest, kui 17 olin. Usun, et ma ei saatnud midagi märkimisväärset korda. Olin oma klassivendadele modelliks -- neist said homopaar ning edukad fotograaf ja moekunstnik ning kusagil noorteajakirjades avaldatud fotod ja sõprus nendega, kes võitsid mingeid moekonkursse, süvendasid niigi olemasolevat, ebamäärase suunitlusega, kuid sellest hoolimata piisavalt intensiivset iha saada päriselt kuulsaks. Käisin kunstiklassis ning mul polnud peale Kunstiakadeemia ühtegi tõsiseltvõetavat tulevikuplaani. On hetki, nagu näiteks nüüd, kui mul on kogu päeva kestnud masendus, kui ma mõtlen, et äkki oleks pidanud muid variante ka kaaluma. Tõepoolest. Siin ma nüüd olen.

Homme hommikul ja hästi vara sõidan Moostesse Tartu semiootikakateedri kevadkooli ettekannet pidama. Kirjas on "Kunstipraktika kui mäng", mille pakkusid välja korraldajad ja mille ma asendan enda poolt korraldatava mittedemokraatliku paneeldiskussiooniga. Arutlusega semiootika teemal ja selle vastu, kusjuures vestluskaaslased võtan kaasa -- sektiliidri ning ökoloogist friikpopstaari. Üldsuse poolt kahtlaseks arvatud tegelased on alati nõus akadeemilisemale seltskonnale loengut pidama.