neljapäev, juuni 26, 2008

Karakterid

Esimene ilmub välja, enne kui Sh autoga Tallinnast Tartu poole lahkume. Kultuuritehase avamisele seal ja Lõuna-Eesti spontaansele tripile hoopis teiste inimestega -- aga seda ma veel ei tea. Eelmisel laupäeval.
F, tuttava videokunstniku abikaasa, vajab küüti Tartusse. "Tunnete mu ära patside järgi!". Tegelikult olen teda korra varem, paar kuud tagasi näinud, aga siis oli ta F vaikiv kaaslane. Ma ei mäleta, kas tal ka siis oli nii palju sinimustvalgeid kunstjuukseid. Ehk oli. Nüüd avaneb ta karakter. Tüüp istub mu kõrval tagaistmel ja suhtleb. Ma ei saa suurest osast ta jutust eriti aru, kusjuures kõnedefekt (ta ei suuda hääldada S-tähte) ei ole ainus põhjus. Kuulen, et tüüp on just käinud ORBi kontserdil KUMU ööl, et ma ei tunne elu (seda korduvalt), veel sadat asja ja kui ma järjest vaiksem ja mornim olen (ja panen päikseprillid pilves ilmast hoolimata ette), lehvitab ta pikalt mu silme ees käsi ning kommenteerib, et see, et ma kunstnik olen, ei tähenda, et mul peaks depressioon olema. Et see on kõigest üks müüt. Seda teksti tuleb palju, kusjuures ta on tegelikult südamlik ja heatahtlik.Kuigi peab tunnistama, et ütlemata väsitav. Tuleb välja, et laotööline ("Ma panen su "külmkambrisse tööle! Sa ei tunne üldse elu..."). Ja kui ta Tartus maha pannakse -- "Minu seltskond on teile vist närvidele käima hakanud..." -- eneseiroonia on tüübil täiesti olemas.
Aga karakteritest edasi.
Tartus on ka K, üleminekuajastiilis aferist-ärimees-playboy. Ja minu skulptuurinäituse üks modellidest. Ta on Tartus kõigest läbisõidul ning temaga on võimalik järgmine päev edasi lõuna poole saada. Ma helistan talle pühapäeval just siis , kui ta on linnast välja sõitmas. K-l on kaasas A, stilist ja ajakirjanik. Mina võtan kaasa T, kah laotöölise. Lisaks on T animaator. Aga tagasi K juurde -- ta on neljakümnendates eluaastates, kes on kunagi ilmselgelt olnud väga ilus mees kõige klassikalisemas mõttes. Alex Lepajõe analoog. Tal on juustes mingi hooldusvahend nagu itaallasel, mis ta lokid filigraanselt välja toob. K-l on olnud mitu rikast naist. Ma pole temast seni midagi väga palju arvanud, kuigi ta on iseenesest sümpaatne -- meeldivate sõbralike maneeridega ja oma playboy-väilimusest hoolimata pigem tagasihoidlik inimene.Kuigi kohati laiab, rääkides oma tegevusest lõbusaid lugusid. Tema eelmisesse luksuskorterisse olen sattunud mitmele absurdsele peole -- ja nende kohta on ka paar blogisissekannet. Seekord näen K uut tahku -- see avaldub juba teatrikriitiku AK Valgemetsa suvilas, kuhu kõigepealt jõuame. K-l on nimelt säästureklaamiagentuur, kahemehefirma. Nad lendavad erinevatele asutustele peale, kui neil midagi vaja on (kallist tehnikat, autot või motorollerit, laseroperatsiooni...)ja teevad pakkumise, millest on võimatu keelduda. Reklaam mitte 100 000, vaid 25 000 eest. Vähemalt nii K räägib ja näitab läpakast juurde oma loomingut, mis parimatel hetkedel küündib väga hea absurdihuumorini. Ja kui ta oma mõttelende kirjeldab, säravad tal silmad tõeliselt. See on alati väga ilus, kui inimesed räägivad millestki, millesse nad siiralt kiindunud on. Ja on selge, et K pühendub oma odavreklaamidele tõsiselt.
Järgmine eredam karakter on Ü. Tema maakohta või õigemini talusse jõuame järgmisena. See on vana veskikoht, suur palkmaja ülimalt maalilises kohas kusagil Lõuna-Eestis. Maja ühe otsa alt jookseb jõgi sisuliselt läbi. Sh on ta kohta kunagi rääkinud, et Ü on midagi Tartu Robin Hoodi taolist ja istunud kümme aastat vangis. Nüüd on tal talu, naine ja lapsed ja pole eriti hambaid. Kõhn habemega mees. Ü pakub viinatõmmises ürdijooki ja toob välja ka suurema koguse kärbseseeni. Mida teadupärast alkoholiga segada ei või ja mis seetõttu jäävad nendest külalistest puutumatuks. A (ajakirjanik ja stilist)ning Ü vestlevad omavahel seenevana (väidetav kärbseseene vaim, kellega on inimestel võimalik suhelda) teemadel. Mida temalt küsida ja kui adekvaatsed või siis riukalikud on vastused. Ü väidab, et kärbseseenelt on mõtet küsida ainult teispoolsusega seotud küsimusi. Mulle on see asi alati kahtlane tundunud. Trügida hallutsinatoorse mütoloogilise olevuse valdustesse, kes sinusse juba kui (pilves) inimesse halvasti suhtub... no ma ei tea.
Edasi tuleb üsnagi kohutav suvelavastus Võõpsus, mille käigus avastan, et vähemalt amatöörnäitlejatel on võime teha absoluutselt iga argine liigutus nii, et kaugelt on näha -- see on 100% võlts. Tuleb meelde kunagi kuuldud lugu näitleja koerast, keda proovidesse kaasa võeti ja kes seal kohe magama jäi. Koer ärkas üles sekundipealt siis, kui proov oli lõppenud ja inimesed normaalse taaskord häälega rääkima hakkasid.
Siis loobun võimalusest külastada legendaarset põldude vahel asuvat ööklubi LIFE. Mille omanik olevat legendaarne Tartu eks-prostituut.Vaid jään Räpinasse. Tuntud luuletaja majja, kus ööbimist on lahkelt lubatud. Ja mille asukoha saab teada alevi pealt juhuslikelt inimestelt ja kus võtab vastu luuletaja südamlik ema. Ta on nõus võõrad inimesed oma maja alumisele korrusele laskma, läheb ise üles tagasi ja teeb iroonilist nalja oma naistelemmikust poja aadressil -- "Voodis on ikka üks korraga, teised on järjekorras!". Oleksin ma sel hetkel seal öömaja otsimas koos mõne naissoost kaaslasega T asemel, hakkaks mul väga piinlik ja ma üritaksin arvatavasti kahtlusiäratavalt seletada, et ma ta poega tunnen väga vähe ja et ma tõepoolest ei ole gruupi. Rohkem ma luuletaja ema ei näe. Luuletaja ise ja A saabuvad millalgi hilja öösel ja neid ma ei näe enam ka.
Järgmisel ennelõunal hääletame koos T-ga Tartusse ja Räpina piiril algab paduvihm. Autojuht, vastutulelik inimene (juba väga mitmes selline) viib Kunstnike Majja M ateljeesse. On troostitu ilmaga jaanipäev. A tuleb Tallinnast järele. Edasi on kaks varianti: Harjumaal koos A suguvõsaga tema riigikoguliikmest onu suvilas või Võrumaal M juures. Viimane tundub mulle toredam. Läheme sinna, maaakohta Põlva maakonna piiril. Seal on M (kultuuritehased), H (viimase naine, minu kunagine pinginaaber peale selle), L (legendaarse luuletaja semiootikust poeg), viimase kaaslanna, M klassivend, A ("minu informaatik"), A (kunstirühmituse liider) ja T (samast rühmitusest). Ja P. P on kergelt neurootiline (tegelikult süvenevalt neurootiline, eriti alkoholi toimel) lavastaja ja näitleja, keda ma mäletan kui oma väga hea sõbranna väidetavalt vägivaldset elukaaslast. Seda viimast kümme aastat tagasi. P oli midagi eesti teatri tulevikulootuse taolist, kuna oli õppinud legendaarses Moskva teatrikoolis. Mul õnnestub P mitu korda närvi ajada (natuke valesti läinud small talk) ja hilisööl norib ta ka T-ga tüli, millele järgneb äge sõnavahetus nende vahel ja P saab lõpuks T käest pudeliga pähe. Väga naiseliku Saku D-Lighti pudeliga kusjuures. Klassikaline jaaniöö.
Mis puudutab minu enda suhtlemist P-ga, siis asja õpetlik osa on vist selles, et ühele näitelajale ei tohi kunagi tema nõrga ja käheda hääle osas nõu anda. Soovitan nimelt läheneva P monoetenduse huvides proovida töötlemata merevaigust kaelakeed. P vaidleb vastu, et miks ma arvan, et näitleja hääl peab olema teatud moodi. Ei pea! Hiljem esineb P spontaansete improvisatioonidega nagu näitlejad seltskonnas tihti. Karjub ja hüppab. Veel hiljem tundub mulle, et võiks anda P-le võimaluse rääkida, millest ta tahab, ilma et 15 minutit sõnagi vahele ütleksin. Selline eksperiment. P vahetab neurootilise intellektuaali rolli kähku väga sügava zen-õpetaja oma vastu. P käseb vaadata taamal olevat kuuske, mis sündmustest ette rutates osutub valgemaks minnes küll hoopis männiks. "Vaata seda kuuske! Vaata seda kuuske! Vaata seda päriselt! Mind ei ole olemas! Ma olen nagu see kuusk! /---/ Sa oled loll, sa ei oska seda vaadata. Sa vaatad mind ja mõtled, et GITIS ja lavastaja ja... Aga mind ei ole. Ma olen nagu see kuusk..." Lõikan vahele, soovides teemat muuta: " Aga miks sa E-t peksid?" See on tõsine viga. Kuulen, et mis sellest siis on, kui ta on paarile oma elu olulisemale naisele (kahele-kolmele, nagu ta korrutab), avalikult pasunasse andnud on (tema oma väljend). See teema läheb korduse peale, P muutub tülinorivaks ja saab lõpuks, nagu öeldud, pudeliga pähe.
L (kirjanduskuulsuse poeg) teeb mulle huvitava ettepaneku.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

bäng, bäng, bäng, ladyland
kes jäi ellu, kes jäi mällu,
...
Kipspead kõik on eks,
ristitud Johannesteks.....

mis laul see on? kust seda kuulata saab?

Anonüümne ütles ...

palun pane mulle email kalev@hetk.ee

Anonüümne ütles ...

Sain naerukrambid.:D Kirjeldad S-i väga värvikalt. S muretses pärast, et sa olevat väga vaikne ja depressiivne olnud. S imestab, miks sa ei suuda uskuda, et sa laos töötab. Tundub, et see irriteeribki teda. Karaktereid üles kirjutada on hea idee. Muidu ununevadki ära. Ma hakkan ilmselt ka seda tegema.