Paanika

Aurora:

Ikka veel Kuressaares, 30-kraadises kuumuses. Inimene, kes lubas kindlasti assistendiks tulla ja mitte mingil juhul alt vedada, saadab sõnumi: ta ikkagi ei tule. Isiklikel ja eetilistel põhjustel. Pole kahtlasemat asja kui eetika. Võib-olla-asendaja nr 1 ei võta toru. Nr 2 võtab päeva mõtlemisaega -- ta kas saab töölt ära või siis mitte. Iseasi, et ta on juba korra, kunagi, näidanud üles äärmist ebausaldusväärsust. Nr 3 on selleks ajaks kavandanud romantilise minipuhkuse koos oma uue tüdruksõbraga -- ta tõesti ei saa seda ära jätta, sest korra juba lükkas edasi. Aga muidu oleks ta rõõmuga nõus ja miks ma varem ei helistanud. Nr 1 ei võta ikka toru. Nagu ka nr 5 (väga kahtlane variant). Olen sunnitud välja mõtlema plaani B, olles enne seda helistanud A-le ja X-le, kurtes oma kohutavat ebaõnne ja kirudes maapõhja nr 0 (algne lubaja, see, kes ära ütles) , nr 1, 2, 3, 4 ja halades, et see pole elu, vaid kurat teab mis. Seda võib soovi korral kuulda kogu Kuressaare- Tallinna buss. X ütleb, et tema arust on mul väga põnev elu, erinevalt temast, naerab enamuse ajast ja ütleb lõpuks üliviisakalt: "Aitäh, et helistasid, hoian sulle pöialt." See kõlab peaaegu et siiralt. Aga, nagu öeldud, mõtlen välja plaani B. Olles enne püüdnud kätte saada asendusvarianti nr 5, kes, ime küll, helistab tagasi. Paraku on sel hetkel buss mingis Läänemaa punktis leviaugus. Ja hetkel meeldib plaan B mulle väga.
Tegelikult oli mul irratsionaalne hirm, et nr 0 veab alt, see tundus lihtsalt liiga hea ja nr 0 liiga vastutulelik, et olla päriselt tõsi. Ma nägin isegi selleteemalisi ängistavaid painajaid. Noh, ja kõige hullem oleks olnud seda veel hiljem teada saada, eks ole.
Ja praami tualettruumis on väike prügikast kasutatud süstalde ja zhilettide jaoks, rootsikeelse kirjaga: RISKAVFJÄLL või midagi taolist.