parimad aastad

Ja midagi eriti kontrastset ning nostalgilist...

2012-01-22T19:50:00.002+02:00

Hommikusöök ookeani ääres. Austraalia. September 2010. Dingo Bay (vist).
Foto: Tanel Saar (vist).

Nostalgia -- täpselt aasta tagasi

2012-01-22T19:31:00.009+02:00

Istun siin Konteineris ja valin Stockholmi messi jaoks fotosid, vaadates neid läbi vist kokku tuhandeid.
Ja leidsin sellised -- täpselt aasta tagasi toimunud USA-tripilt.
Kõik fotod: Jaana Maijala.
1. Memo (New York)
2. Veel üks memo (New York)
3. Vaatamas saunamaketi sees olevat rotti koos Maiga (New York)
4. Mai ja kineetiline shovisnism/ feminism (New York)
5. Lateksrindadega on the road
(New Yorgi osariik, teel Albanysse)
6. Enne näitust/perfokat (New York)
7. Näituse lõpetamine (Boston)
8. Ülo Õuna kana karamellkoopia (sai kaasa veetud...)(New York)

Näitus galeriis Metropol

2012-01-12T12:42:00.001+02:00

Olete oodatud Sandra Jõgeva näituse avamisele galeriis Metropol sel laupäeval kl 18. Galerii Metropol asub kunstikommuunis aadressil Vana-Kalamaja 46.
Uuest tervikteosest koosnev väljapanek on loodud spetsiaalselt selle Eesti kõige väiksema galerii ( 6 ruutmeetrit põrandapinda!) omapära arvestades.
Näitus jääb avatuks kaheks nädalaks.
Tehniline teostus (heli): Hans Gunter Lock
Tänud: Krista Sokolova, Ivo Särak, Meeland Sepp, Taave Tuutma, Ene Jakobi
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Galeriile Metropol ja Vana-Kalamaja tänaval tegutsevale kunstikommuunile on pühendatud üks osa Sandra Jõgeva kunstisaatest Kultuuritehas Tallinna TV-s.
Selle kordust on võimalik näha kolmapäeval, 18. 01. kl 20 00 ja laupäeval, 21. 01 kl 10 30.
Samuti arhiivist:
http://tallinnatv.eu/index.php?id=1068

Päevikuformaat: 06.01. 2012

2012-01-07T07:02:00.002+02:00

Kolmekuningapäev (ja ühtlasi päevikuformaadiga eksperimenteerimise lõpp -- aga see pole veel kindel).
Päeva dikteerib katkine tehnika. Juba öösel avastan oma tühja telefoni laadima pannes, et selle ekraanile on ilmunud vägagi kaunis, moodsat graafilist disaini meenutav õrnalt psühhedeelne kujund. Selle kujundi edastamine on nüüdsest selle telefoni ainus funktsioon.
Hommikul ei tule kohale Starmani kaabliparandaja -- küllap ta helistas ette ja mu telefon oli väljas.
Teel Elisa esindusse Viru keskuses avastan, et pangakaart jäi koju. Seisan pool tundi järjekorras ja teise sama palju veel Elisas, kusjuures meeleolu käib selle aja jooksul mitu korda üleval hoidmas ilma esihammasteta purjus vanem mees, kes väidab, et jättis oma telefoni sinna laadima, aga Elisa töötajad varastasid selle ära. Lubab vaheldumisi maha lüüa ja politsei kutsuda.
Käin Tallinna TV-st läbi, võtan ühe vajaliku numbri, sest uues telefonis seda pole, kuulen, et mu "Õhtusöök viiele"-artiklis mainitud Tipp ja Täpp EI TÖÖTA enam seal telekanalis ja teen aruande ja uued taotlused Kunstnike Liidus.
Lähen E poodi, et tema prantsuse veinikaupmehe kaudu maale toodud vahuveini osta. Venelastel on jõulud -- üle Vene tänava kõlavad kirikukellad ja kiriku ette on end juba sisse seadnud kerjused. Astun korra läbi, aga kuna kõik löövad risti ette ja jalutavad ühe ikooni eest teise juurde, tunnen end võõrkehana ning lahkun kiiresti, andes kerjustele mõnte. Soovivad: "Z prazdnikom!"
Õhtul on plaanis traditsioonilised pikkujoulut P ja P juures sadamapiirkonnas. Sõna otseses mõttes pikkujoulut, sest P ja P on soomlased. Meie tutvus algas 8 aastat tagasi, kui nende korterisse seinamaali ja vahetult pärast seda ühele Helsingi kesklinnabüroole fassaadimaali tegin. vastu ootusi ja lubadusi ei ole see, et see korter on läbi käinud nii Eesti kui Soome sisekujundusajakirjadest, mitte mingeid uusi lisatellimusi toonud.
Aga aegajalt suhtlemine P ja P, vanema kirjastajatest abielupaariga on jäänud.
Võtan kaasa kutses märgitud avec`i. Aga mina ega mu avec sisse ei pääse, kuna ilmselgelt on fonolukk rikki läinud. Telefoninumber jäi samuti vanasse telefoni, mereäärse kortermaja ümber vilistab lõikav tuul, niisiis lahkume.
Minu juurde, kus joome ära pikkujoulut`e jaoks ostetud vahuveini ja punase veini. Mul on tegelikult juba enne midagi tekkiva migreeni taolist -- terav peavalu ühe silma taga ning süda natuke paha. Mul on see umbes korra või kaks aastas seletamatul põhjusel ning läheb üle, kui kohe suurem kogus ibuprofeeni võtta -- muidu võib nõrgemal kujul kesta mitu päeva. Ma arvan, see on mingi migreeni õnneks nõrk vorm, mis allub käsimüügiravimitele. Ibuprofeeni saab apteegist kätte viimasel minutil enne sulgemist. Tegelikult on eriti punane vein ametlikult sellise häda puhul vastunäidustatud -- seega võtan ibuprofeeni enne veini-ja vahuveinijoomist kohe rohkem... Töötab.
Helistab T. "Ma ei saa praegu rääkida, ma vaatan "Õhtusööki viiele!" Seda ma koos avec`iga teengi. Artikkel sellest fenomenist ilmus täna Delfis ja õigupoolest võiks nüüd asjaga lõpetada.¤ Aga ma vaatan selle nädala viimase osa siiski ära...
Õhtu lõpeb ikkagi Konteineris.
Jään magama ahju ette tõmmatud diivanile ja ärkan kell neli kusagilt, vist Überblingenist kostva muusika peale. Jahe on. Lähen läbi öise Pelgulinna ja Balti jaama. Ilus on. Värske lumi on maha sadanud vahepeal ja linn on vaikne. Käekotis on silikoonipüss nagu elav etteheide -- ma pole ikka selle vormivõtmiseni jõudnud.
Noored Balti jaama ööpäev lahti oleva tsheburekikoha ees jauravad.
‎"Ma elan Kristjaniga samas toas, aga Kristjan ei ole neeger." -- "Kristjan paneb Jaanat!" -- "Kristjan paneb Jaanat jah, aga Jaana ei käi üldse ülikoolis!"
Mõtlen veel, et euro tulek on rahasse suhtumist kõvasti muutnud -- varem oli nii, et viiskümmend krooni paki apelsinimahla (mille pärast ma sinna üldse lähen) eest oleks palju tundunud, praegu on nii, et kolm eurot, vahet pole. Ühtlasi makstakse juhuotste eest rohkem ning on sagenenud ka hetked, kus näpud on täiesti põhjas. Usun, et see kõik on omavahel seotud...

¤ Eelmisel õhtul vaatasime J-ga ka saate ameerika analoogi, kus võistlesid kolm paari: ökofarmeritest abielupaar, teine selline suurlinnast, mõlemad tõsised kulinaariahuvilised ning omavahel korterit jagavad Ida-Euroopa päritolu tudengitüdrukud. Viimased valmistasid ka siin tüüpilist sünnipäevatoitu: kotlette, kartulisalatit ja poola ploomikooki, mis samuti tuttav välja nägi. Ameerika oludes eksootika töötas: tippkokast ning toidukriitikust koosnev zhürii hindas minu silmale tavalist sööklatoitu või supermarketi valmistoodete letist saadavat meenutavat õhtusääki üllatavalt kõrgelt. Isegi nii kõrgelt, et poleks horvaat ja poolatar lisaks külaliste purjujootmisele ka ise maani täis jäänud ja kotletid seest tooreks jätnud, oleksid nad olnud saate kindlad võitjad....

Päevikuformaat: 05.01. 2012

2012-01-06T01:59:00.003+02:00

05.01. 2012
J tuli hommikul koos venelase V-ga filmi võttekohti pildistamast, mille juures ta tööl on ja me käisime kolmekesi Boheemis hommikust sööma.
Tagasiteel koju otsustan minna läbi Balti jaama turu -- mul oleks näituse jaoks vaja kandelaabrit. Pool tundi hiljem on mul olemaś neid kaks, lisaks lühter või laelamp -- kokku 41 euro eest. Ma pole sellel turul kunagi sisekujundaja pilguga ringi vaadanud ja see, mida nüüd välilettide ja antiigiputkade näol näen, tundub ülimalt paljutõotav...
Vahepealne lumi ja torm on asendunud sellel talvel tavapärase sooja ilma ja vihmaga.
Taksoga ehituspoodi, kust ostan silikooni. Takso toob mu Polymeri. Vaatan K uusi maale -- need on ilmselgelt areng edasi. "Vanitased".
Näen koridoris roosade päikeseprillide taha varjuvat ning E toa poole kiirustavat R-i. Seda, kes viimase kuu või nii jooksul aset leidnud lõhkumis-ja märatsemisseeriaga algust tegi, purustades armuvalus kümmekond akent ja mitte ainult. Küsin, millal tema ja ta kanadalasest sõber mõtlevad tekitatud kahjud nii maksmata üüri kui vastavalt lõhutud akende ja määritud seinte näol hüvitada. Ma pole R-i mitte kunagi nii neurootilise ja vaoshoitult agressiivsena näinud, kui ta mulle kiiresti ja intensiivselt seletab, et ta tegeleb selle asjaga, ("Ma tegelen sellega sammhaaval... babysteps..."), et kanadalase R kohta liiguvad linna peal hirmsad kuulujutud, mis on otsapidi üle ookeni jõudnud. Aga need on kõigest kuulujutud, sest tema, R, tunneb seda kanadalast lähedalt ja et tal on tema vastu tunded, seega pole see tüüp teinud praktiliselt midagi, mida ta kohta räägitakse. "See oli talvemasendus! See on siin mitmel inimesel! Lisaks olid asjasse segatud väga suured ja võimsad jõud -- elus juhtuvad vahel kummalised asjad! Ja politsei oli hoopis teise asja pärast!" Ma peaksin aru saama, mida tähendavad kuulujutud: " "Sa oled väga tark naine, väga intelligentne naine, ma armastan sind, sa oled vägev...!"
Tuleb RK, kes on parasjagu on trepist puid tassinud: "Kas see on see munn, kes siin grafitit tegi?" -- "Ei, teine..."
R kasutab juhust ja lipsab ukse taha.
Vormi võtta ei viitsi, niisiis lähen J juurde "Õhtusööki viiele " vaatama ja sinna vedelema jäängi. Vaatame kanali Discovey Investigation pealt saadet narkoüleveost, selle jõhkrusest: narkomuuladest ja koertest, kelle sisse opereeritakse kotid vedela heroiiniga. Kerglennukid, mis üle USA piiri Mehhikost kanepit toovad ning samal otstarbel rajatud salajased tunnelid, mida mööda liiguvad miljonite dollarite eest narkosaadetised ja mille kaevajad reeglina pärast töö lõpetamist tapetakse. Selle kõige taustal tunduvad mulle äkki kohutavalt silmakirjalikud kõik need Uues Maailmas¤, aga tegelikult mitte ainult seal kohatud kanepisuitsetajatest hipid, kes on veganid ning muretsevad nii puurikanade, lüpsilehmade kui Hiina lapstööjõu heaolu pärast...
Ma vist ikka peaks ühe narkovastase artikli ka kirjutama.

¤ Ma ei mõtle siinkohal Tallinna linnaosa, populaarset seltsimaja ega samanimelist filmi.

Päevikuformaat: 03.01. 2012 - 04.01. 2012

2012-01-05T02:48:00.003+02:00

03.01. 2011
Kirjutasin lihtsalt niisama, enda tarbeks.
Ori jättis tulemata -- juba teist korda järjest vähem kui nädala jooksul...
Segadus on üsna korralik, kuna riidepuu läks katki -- lootsin, et mu stammori parandab selle ära, kui kohale tuleb. Nagu eelmine kordki.
Käisin vanalinnas, ostsin oma emale tema poolt E-lt tellitud rooside ja pärlitega baretti -- täpselt komplektis minu poolt kingitud E kinnastega. Viisin J-le savikotta Eesti Naise, kus on jutt eestlannadest, kes on abielus moslemitega, teda huvitav teema.
Läksin C juurde ja laenasin talt ühe asja oma näituse jaoks ja lõhkusin selle C välisuksest minnes juba osaliselt ära. C ja tema uus rootsi peika moodustavad harmoonilise homopaari, kes pakkusid mulle teed, rääkisid oma äsjasest Hiina-reisist ning kuidagi läks jutt religiooni kui sellise peale, pärast mida andis C mulle kaasa ingliskeelse vene müstiku Gurdijevi raamatu.
J tuli minu juurde "Õhtusööki viiele" vaatama.
04.01. 2011
Enamus päevast möödus saatest "Õhtusöök viiele" artiklit kirjutades. See läks valuliselt, kuna pidev probleem oli nii arvutiga (imelik -- praegu pole see nii aeglane midagi...) kui internetiühendusega. Ja märkmed olin endale mitme meiliga saatnud...
Artikkel valmis, käisin poes ning tulin siis tagasi koju -- sedasama saadet vaatama...
Koosolek Konteineris: Stockholmi kunstimess, majaküsimused, Shveitsi kavandatav reis, Global Tartus...
Kõik see kokku kestis minu jaoks, kes ma natuke hiljaks jäin, kella poole üheksast, kui Polymeri jõudsin, kuni kella poole kolmeni, kui olin tagasi kodus.
Ühtlasi vaatasin üle oma konkut, kuhu T põhiliselt mu asju paigutanud on ning avastasin, et mul on päris palju vajalikku seal olemas. Näituse jaoks ilmnenud uusi vajalikke asju, ma mõtlen.

Päevikuformaat: 30.12. 2011 - 02.01. 2012

2012-01-03T10:32:00.004+02:00

30.12. 2011
Mäletan, et käisin Tallinna TV-s montaazhis ning uuesti Vana-Kalamaja kommuunis. Seekord koos helilooja HGL-ga, kes aitab mul mu näituse interaktiivset heliosa valmistada.
Kõne emalt, et nad pole mu isaga poodi jõudnud ja et neil tuleb keegi vana-aastaõhtul külla ja et käigu ma nende jaoks poes. Õnneks ma naudin shoppamist: kiiruga vanalinna kaubahallist ja gurmeepoodidest ja E juurest vahuveini ja siis taksoga vanemate juurde Mustamäele.
31.12 2011 - 01.31. 2012
Minu uusaasalubadus. Ei osta riideid, kosmeetikat ega jalanõusid kokku. Täpselt nagu R otsustas 2012. a. "puhtana" alustada, tarbides 2011.a. lõpus kõik omas varud, otsustasin ka mina veel lõpust viimast võtta. Varustades end 2012.a. näiteks uute talvesaabaste ja kosmeetikaga....
Talvesaapaid ei leidnudki, kuigi tormasin mööda Tallinna kesklinna kaubamajasid ja olin nende eest juba päris suuri summasid nõus välja käima... Ühes sellises poes kohtusin R-ga, kellelt ostsin 40 Ig Noiri kondoomi. Sõbranna tellimusel, kes on disainer, peab vanalinnas poodi, elab pool aega Pariisis ja suhtleb diplomaatide ning äriinimestega. Ta on ühtlasi R loomingu austaja, kes on temalt kümneid plaate ostnud oma sõpradele kingituseks. Ja nüüd siis 40 kondoomi, mille põhipoint on igaühe isetehtud siiditrükis ümbris, omamoodi mustast huumorist laetud väikegraafika. Joonistused ning kirjad stiilis: "Think Africa. Think three times". Või : "Thank you. Come again".
Järgnes kõne Tallinna TV-st ning siis olin õhtuni montaazhis oma saadet "Jõulud Kultuuritehases" tehes.
Ja uusaastaõhtu ise. Kõigepealt J (blond seksapiilne keraamikust vanniomanik, kes elab 5 min kaugusel Polymerist) juures. Saabus kolmas sõbranna, kes väga seksi-ja-linnalikult teatas, et ta tsenseeritud, jättis endast järgi emotsionaalse segaduse ning lahkus. Tundus,
et Polymeris pole suuremat pidu, kuna sealt inimesed meile pidevalt helistasid. J ise oli hästi mossis, kuna ta pole augusti lõpust joonud, kuna ta psühhiaater (J-l on nimelt depressioon ja ärevus) oli talle selgeks teinud, et ta on emotsionaalselt ebastabiilne, kuna ta eriti nooruses, aga ka hiljem on kõvasti pidutsenud. See on ta identiteedi nurgakivi ja nüüd on tal hirm, et kui ta veel joob, saab ta krambid. Ta psühhiaater, 80-aastane papi, oli talle rääkinud, et nii võib juhtuda ning krampe demonstreerides ise põrandal rähelnud. Ma olen alati arvanud, et J peaks oma arsti kohtusse kaebama, sest see on hull. Tavaliselt pärast visiiti J kurdab, et ta elu on läbi ja mitte midagi ta endale enam lubada ei või.
Edasi: Polymer. Mina virisesin juba alguses, et see on nagu oma vanematega uut aastat vastu võtta. Seal olid E A, M S, K S peika I-ga ning juurde tulime mina ja J. EA puskar ning projektsioon eesti telekanalite saadetest suurele ekraanile. Saated olid ilged.
Muuseas, teen suure erandi Tujurikkujale. See tundus mulle nii hea, et ma hakkasin oma kunstisaadet põdema. Mul pole seal hiid-Tarja Haloneni hiid-Ansipiga võitlemas... Nüüd olen tõsiselt üllatunud, et mingid inimesed FB-s seda saadet põhjavad ja kiruvad.
Lõpuks, ja õnneks enne kui viimased trollid Balti jaama poole suundusid, jäi minu tahe peale. Olin juba J juures kõigile helistajatele öelnud, et lähme parem Vana-Kalamaja kommuuni tsirkust vaatama.
Ameerika juut ET küll küttis sauna ja katuseaednikest venelasi oli Polymeris ka. Üks nendest, V, lohistas ühel hetkel seni alumise galerii ees olnud suure kuuse Konteinerisse. J mossitas, et me sealt lahkusime: need venelased on rohkem tema sõbrad. A teatas, et need peavad meid niikuinii alamklassiks, kuna me joome alkoholi, mitte ei suitseta kanepit ega söö seeni. See venelaste hinnang meile on muuseas tõsi: nad on seda J-le öelnud, et alkoholi energia on halb ja madal, seentel olevat aga võime inimestele näidata, mis maailmas kõik tegelikult olemas on. Noh, narkopolitsei näiteks, lisan siinkohal tigedalt juurde.
Jõudsime etenduse lõpus. Oli tore küll. Nad olid uued sketshid teinud, idee poolest kõik seksiteemalised, praktikas pigem mitte. Steve Vanoni oli Bill Clinton.
Uus aasta saabus mere ääres.
Alates sellest hetkest jõin uusastalubadusele kohaselt alkoholivaba vahuveini...
Pärast peol väga kaua ei viibinud, kuna mul tekkis äkki nohu, mis kestab koos muude külmetushaiguse sümptomitega siiamaani.
Päris palju inimesi oli seal kommuunis, enamus olid suht täis, M laulis või õigemini jauras, atmosfäär oli armas, aga osaliselt tänu nohule ei tahtnud ma seal eriti kaua olla. Külm oli ka, see maja oma paksude seintega läheb ikka kohutavalt halvasti ja vaevaliselt soojaks. Muuseas, liiguvad jutud, et majaomanik LP alustab kevadel remondiga ja osad inimesed otsivad juba uusi kohti elamiseks. Kahju!
R võttis tõesti narkost viimast, käis ringi, õigemini tuikus, nähes välja nagu multikategelane. Üleni mustas, käes must vihmavari, mida ta automaadina kasutas, sihtides inimesi: "Tshahh! Tshahh! Tshahhhhh!" Tundus, et ta silmad näevad midagi, mida meie ülejäänud mitte. Tüdruksõber hoidis teda püsti ja meie ühine sõber omakorda ütles ,et ta on sel peol viimase aja kohta väga heas konditsioonis. Läksin kodu poole läbi lumise Kalamaja (lõpuks saabus uusaastaööl kauaoodatud lumi!) koos kahe tuttava purjus soomlasega. Üks nendest kurtis, et oksendas just ja lubas joomise maha jätta.
Nohu on ikka, siiamaani. Hüpohondrik minus on äärmiselt mures.
Alalooga plaanis 1. jaanuarist pohmakapäeva J juures , ühtlasi NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ühisvaatamist.
Eile oligi nö ametlik pohmakapäev Konteineri seltskonnaga kõigi ühise sõbrannaga, kellel on korter Polymerist 5 min kaugusel. Vaatasime NO-teatri etendust ja Kormorane telekast. Ma ei kavatsenud 1. jaanuarist juua (uusaastagi tuli vahelduse mõttes alkoholivaba vahuveiniga, E-t ostetu võtsin kaasa ja pakkusin teistele, aga ise jõin alkovaba Freixenet`d ... mida on kuskilt üliodavalt Balti jaama turuhoonesse jõudnud...), aga nii ütlemata sitt oli olla sellest külmetusest, et viin väikses koguses tundus väga sobiv jook. Vahepeal soigusin korduvalt, et ma suren kohe, paraku ei tekita külmetus ja nohu mingit erilist empaatiat. Millalgi öösel, kui seltskonda olid jäänud mina, J, M, ja L, näidati telekast suures plaanis naiste genitaale puudutavaid plastilisi operatsioone. Halisesin: "Aga NOHU! Keegi ei räägi sellest!"
Aga üldiselt puudutas ka enamus hilisöiseid vestlusi kunsti. Kunstiajalukku jäämist, asjade dokumenteerimist, filmide produtseerimist, suhtumisprobleeme, jne jne jne. Tuli välja, et nii mina kui M oleme arvestanud, et võibollateeb meie maalimisele keskendunud ühine sõbranna K nn õigeid otsuseid ka nn kunstiajaloo kohapealt.
Koju jõudsin kell kolm.
Mangi horoskoop (telekast!) lubas Draakoni aastal sündinutele dramaatilisi karjäärivõimalusi. Et satud lavale ja sa kas meeldid publikule või mitte. J rõhutas, et Mang on talle kunagi horoskoobi teinud ja kõik kehtivat. A juba rääkis võimalusest aprillis teha stand up`i Cabaret Rhizome`is, ennast sissetöötanud väiketeatri ruumides Kaarli puiesteel.
A saab selle koha kuuks ajaks oma tudengite käsutusse. Esimesed kaks nädalat ta kutsub sinna esinema teisi inimesi.
Enne seda tulevad näitus Tartus, kuhu pannakse üles mu Mänttä jaoks tehtud skulptuur, kohe vahetult pärast seda Stockholmi kunstimess.
02.01.2012
Ärkasin, tundes ennast oluliselt vähem haigena, võrreldes eelmise päevaga. Otsustasin ära teha rea väikseid, tüütuid, aga möödapääsematuid asju: saata viimase Globali välisesinejatele ära Polymeri kalendrid. Anda allkiri lepingule Sirbi toimetuses. Ajada asjad korda aruandega Kunstnike Liidus. Vaadata üle E soovitatud kingapood Sabo sadama lähedal.
Lisaks tuli välja, et on viimane võimalus kohtuda põgusalt kodumaal viibiva, kohe Pariisi tagasi lendava B-ga. Käisime koos F-hoones lõunal ja ühtlasi eelpoolmainitud kingapoes. Võtsime ise lumetormi tõttu takso. Tulemus: see kingapood oli tõesti suurepärane. B leidis 50 EUR eest kaks paari efektseid saapaid, mina 44 eest ühed, aga see-eest soojad talvesaapad. Umbes sellised, mida tükk aega tulutult otsinud olingi...
Õhtul kiirustasin kl 19 30-ks koju, vaatama skandaalset "Õhtusööki viiele", kus osalevad kurikuulsad kohalikud staarid, kelle hulka on paraku arvatud ka kunstnik B. Kavatsen sellest kõigest nüüd juba ammu plaanis olnud arvamusloo valmis kirjutada.

Päevikuformaat: 25.-29.12. 2011

2011-12-29T17:01:00.005+02:00

Tshill jõuluaeg.
25. detsembril, jõulu 1. pühal ärkasin hilja, käisin E poes kohvi joomas, jalutasin linna peal koos EA ja MS-ga ning käisin ES-l külas. Sinna tuli ka fotograaf LL. Jõin enamuse dzhinnipudelist ning "bondisin" isegi E musta kassiga.
26. -l käisin koos JP ning ES-ga lõunal ning pärast seda J juures pesu pesemas. T tuli läbi; kui enne Konteineri "pikkujoulusit" olin kahelnud, kas talle jõulukingiks "Baltimaade ajalugu" osta, siis nüüd olin seda ikkagi teinud. Pärast tuli läbi ka venelasest katuseaednik V ning ma jäin lõpuks J juurde ööseks. Et minna varahommmikul esimese trolliga kodust läbi ja siis rongiga Tartusse, sealt taksoga bussijaama ning Võrru. Külla seal elavale politseinikust onutütrele ning viimase pooleteistaastasele pojale. Siin tagasi Tartusse, et jõuda napilt Luunja bussile. Mis on selle reisi mõnes mõttes suurim eesmärk: Luunja kultuurimaja, mille juhataja TFA on mind järgmise aasta juulis seal tegevuskunstifestivali korraldama tellinud. Etendus "Novecento" ainsa osatäitjaga, mis on päris hirmus. Kuigi mul on monoetenduste vastu tegelikult huvi. Mina, Tartust kohale tulnud TR, Viljandis elavad RT ning LP, kellest viimase olen juba sellel festivalil osalema kutsunud, moodustame publikust poole. On igav, tüütu ja kohati oleks ka piinlik, kui see piinlikkus poleks ühtlasi koomiline. "Teater on üks hirmus kunstiliik...", võtab R selle asja kokku.
Tartus linna peal. Uus moodne koht, mille nimi on vist "Nälg". Kange inglise siider, mida kommenteerib L: "Õuna-Bock". T sõber J ja veel mingi koht Raekoja platsil. Öömaja T juures.
Painavad õudusunenäod. Hommikul on mul tunne, et olen oma suvisele väiksele perfokafestivalile kandva idee leidnud.
Näitan T-le arvutist oma saateid. Kui ma nüüd päris aus olen, olen nende üle üsna uhke. Ühtlasi õnnelik ja tänulik, et veel vähemalt pool aastat need jätkuvad (kaugemale kui hooaeg korraga niikuinii ette planeerida ei saa) ja et mul MH Indoneesiasse lahkumise järel uus rezhissöör. AG, Tallinna TV peaoperaator.
Helistab J: Polymeri kontoris on keegi ööbinud ning ühtlasi varastanud sealt raha. Loomulikult on endast määritud seinad ning üürivõla järgi jätnud kanadalane R peamine kahtlusalune. Mul on tihti tunne, et olen osaline suhteliselt hea käsikirjaga reality-show-s.
Mul on ammune kohustus M-le külla minna. Tunnen end üsna väsinult ning ma natuke kardan M kolme lapse seltskonda. Meelitan T, kellega oleme juba tunde linna peal hänginud (ma ei saa selle vastu -- mul on nõrkus jõuluaegse Tartu vastu, olgugi ilm nagu oktoobri alguses... ) kaasa. Järgneb pikk õhtu, mille lõpetavad kirglikud vaidlused religiooniteemadel T ja M vahel. Lapsed magavad, M naine on vait, nagu ka mina suurema osa ajast, kui vaidlused Vana Testamendi üle väga üle võlli lähevad. "Trillalaa-trullallaa, lähme läbi Punase mere! Kas sa TÕESTI usud seda!?!?", karjub T MK peale ja vabandab pärast kaugelt liiga mitu korda: "Ma tõesti vabandan. Ma läksin üle piiri. Ma olen ikkagi teil külas. Ma tõesti vabandan..." Nagu ma aru saan, on M jumal ebaisikuline ega aita inimesi ega sekku nende ellu. Usk ei ole omakasupüüdlik. Samuti ei usu ta surmajärgsesse ellu. Kui nüüd päris aus olla, ei saa ma isiklikult sellisest religioonist aru. Selles puudub -- paremat sõna leidmata -- uskujale igasugune isiklik kasu.
Jään sinna ööseks. Hommikul läheb M lastega Aura veekeskusse ja viib mind kesklinna ära. Järgnev programm Tartus: kingakaubamaja lõpumüük (leian 9 euro eest roosad kummikud). Minu lemmik suka-ja pesupood. Humana (leian kokku 3 euro eest kampsuni ja salli). Tartu Kunstimuuseum. "Inimene poolsajandis" sealsamas. Väga lahe hitikogumik koos obskuursemate autorite ja teostega. Kunstimoed on hästi näha: seda, et analoogne pintslikiri ja maalitehnika oli lisaks samas laadis siiamaani jätkavale Pääsukesele ka noorel Keskülal, Rein Tammikul, Ludmilla Siimul... Saad aru küll, et umbes kümneaastaste tsüklitena tekkivad ja kaovad kunstimoed ja -trendid, samas on lahe ning huvitav täpselt nagu vintage-poes.
Ostan veel Loomingu seal olevate Maarja Kangro novellide tõttu.

Tartu-Tallinn buss.

Päevikuformaat : 24.12.2011

2011-12-25T12:00:00.003+02:00

Jõuluõhtu vanemate juures Mustamäel.
Kui see kõik (jõuluõhtusöök, kingitused, omavaheline suhtlemine, halvad saated telekast...)¤ end ammendanud oli, passisin vahelduseks arvutis.
Kuulsin, õigemini lugesin , et kanadalane Ryan oli eelmisel ööl ära keeranud ja 2. korruse kontori esise koridori ja meie galerii eesruumi mingi graffitiga katnud.
Käisin teel vanematekodust Kalamajja põgusalt Polymerist läbi. Vaatepilt nägi välja üsna hirmus. Nagu mingi end ärasuitsetanud hipi paranoiasegune maailm, mida on ülikohmakalt ja nitrovärviga läbi joonistuste-kirjutiste väljendada püütud. Musta nitrovärviga ja otse seintele, lisaks kasutatud ustest ehitatud installatsioonilegi. Seinal rippuvale suurele ekraanile oli ilmunud väike kiri: i wish i was more like e.

¤ Kinkisin oma vennale Korea kaasaegse filmikunsti kogumiku, aga filmi, mida vaatama hakkasime, absurdihõngulise komöödia, keelas mu isa ära: see ei olevat ikka jõulufilm.
Ja mis puudutab jõulutelevisiooni, siis minu arvates on mõnevõrra ebadelikaatne küsida 85 a vanalt liigutavalt külakiriku õpetajalt: "Kas te surma kardate?"

Päevikuformaat : 22.12 - 23.12.2011

2011-12-24T15:34:00.002+02:00

Kunstnike Liidu jõulupidu.
Lähen kohale, et võtta vastu oma ema palvel talle omistatud EKL auliikme tiitel (ema ise sattus just sapikividega haiglasse kaks päeva varem ja nüüd juba õnnelikult tagasi). Sain teada, et saime oma näituseprogrammi jaoks 7000 ja et RK sai Kulka aastapreemia. Ja igasugust muud klatshi vana kooli bitchilt, kellega pikalt juttu ajasin. "Sa oled oma isasse! Su isa on tõeline anarhist!" Purjus kunstiklassik.
Pärast seda J juures "Polymeri naiste jõulupidu", mille tagajärjel olin eile pool päeva suht rivist väljas.
Eile Konteineri pikkujoulut.Noh, rohkem maja asjade arutamine ja tulevaste trippide planeerimine. Ja majasisese kolimise.
Ja täna -- veel viimased jõulushopingud, mis neelavad üllatavalt palju raha (raamatupood ja sukapood Solarise keskuses). Nüüd kinke pakkima ja vanemate juurde Mustamäele.

Päevikuformaat : 21.12.2011

2011-12-21T22:50:00.003+02:00

Sain täna aru, et aitab naljast: mingeid kokkuvõtteid ma ei tee, bloginovelle hetkel enam kirjutada ei viitsi, järelikult on kõige adekvaatsem, kui ma oma elu dokumenteerimiseks lihtsalt siin päevikut pean.
Alustan jõuluajal -- täna on toomapäev, 6. jaanuar kolmekuningapäev. Vähemalt selles ajavahemikus katsun igapäevaselt sissekande teha. Mis olnud, see läinud, mis tuleb, see tuleb!
Ärkasin kl 12. Käisin koos K ja I-ga gripivaktsiini tegemas, siis K-ga Mamos ja Vaal-galeriis Tiit Pääsukese näitusel. K tahtis, mina olin algul vastu, aga pärast näitusest vaimustuses.
Ene-Liis Semper Kumus. Palju (sisulist, mitte tingimata vormilist) tühjust. Mõningaid mõtteid, mis Semperi näitusel pähe tulid: mitmed 90ndatel alustanud klassikud tunduvat olevat harjunud endast suhteliselt vähe andma, saavutamaks tulemust, tähelepanu ja tunnustust. Nad olid ilmselgelt õigel ajal õiges kohas, suhtlesid õigete inimestega ja samal ajal otsiti kunsti uut, kaasaegsemat lähenemist ja inimesi, kes tegeleksid uute teemade ja tehnoloogiatega. Nagu Semper oma praeguse näituse kõige avameelsemas videos "Minu kodu" ütleb, on tema viimase viie aasta parim idee uus korter. Ma usun seda: osta ehtne rokokoodiivan on tõesti julgem ja radikaalsem liigutus, kui enamus neist, mis ta oma uutes videotes ja installatsioonides teostanud on. Mitte et ma temast mingit "vana kooli" "radikaalsust" või sõna otseses mõttes enda paljastamist ootaks. Lihtsalt see pealiskaudsuse aste, mis tema uutest teostest välja paistab, kisub ka varasemate mõju (kui seda kunagi oligi, nagu nüüd tundub) alla.
K-le ka lausa aktiivselt ei meeldinud. Tegelikult tean ainult kahte inimest, kes on öelnud, et neile see näitus meeldis.
Kumus kogu maja pilet täna kõigest 1 euro, aga pärast Semperit rohkem ei jaksanud. Kui ma ei teaks, kes on autor ega tema legendi, oleksin nähtut arvatavasti lihtsalt üheks keskmiseks ja kiirestiununevaks näituseks pidanud. Aga kuna ma seda tean, tekitas nähtu üllatavalt palju mõtteid. Kahtlen, kas selliseid, mida autor eeldas...
Kuna K on mu näituse juures abiks, läksime galeriist Metropol läbi, kus avan 14. jaanuaril näituse. Ruumis endas tuli uusi mõtteid ning ma võtsin näituse kohta mõned olulised otsused vastu.
Jõime R ja K-ga teed. R rääkis enda kohta ülimalt ootamatust ja intrigeerivast uusaastalubadusest. R ¤¤¤¤ k¤¤¤¤¤¤¤¤ ja mina ¤¤¤¤¤ R ¤¤¤¤ 4 ¤¤¤¤ 20 ¤¤¤¤¤ ¤¤¤¤¤¤.
Läksin koos K-ga Polymeri, kust tõin E seal viimasel Global Containeril üles võetud Tallinna TV jõulusaate jaoks laenatud jõulukõrvaehted ära, mis on nii õrnad, et neid saab transportida ainult kõrvas kandes.
K ja I kolivad Polymeri ja hakkavad koos elama K ateljees. Kui seal olin, helistas K-le M, kes oli täna rongiga Tartusse sõitnud, mille alla jäi inimene.
Lisaks panin Kotzebue tänava Humanas homse hommikuni kleidi kinni, mille ostmiseks laenan J-lt 11 eurot.

Global Container sel laupäeval!

2011-11-25T12:21:00.001+02:00

Kunstikonteiner Esitleb:
GLOBAL CONTAINER XX
Laupäeval, 26. novembril 2011
Alates 20.00

Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

26. novembril toimub Kunstikonteineris järjekordne Global Container.
Seekord juba järjekorranumbriga XX ja Eksperimentaalmuusika Eri!
Uksed avatakse kell 19.00, esimene lavashow algab kell 20.00!

Laval:

Raoul Kurvitz – Forbidden to sing.
Naturaalsem, industriaalsem, metsikum!!!
http://www.youtube.com/watch?v=sKKPayE9q5U

Postinstrumentum
http://vimeo.com/31456179
http://www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk

Roomet Jakapi
http://www.youtube.com/watch?v=GuzlCAilPrY

Erik Alalooga, Andreas W, Meeland Sepp, Hans-Gunter Lock
"Odüsseuse vibu"meloodiline versioon.
http://vimeo.com/30256418

Ja võibolla veel keegi!

Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium

www.artcontainer.ee
http://performachine.wordpress.com/

Ja kui juba jutuks tuli -- eelmine artikkel Delfis, saatest "Seks ja küla"

2011-11-25T12:13:00.002+02:00

Sandra Jõgeva: Seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused võiks pimedasse ja teki alla jäädagi

08. oktoober 2011 06:00

Osadele inimestele meeldib seksist rääkida. Minu kogemuste kohaselt eriti naistele. Olen kuulnud ekstravagantseid ja mitte nii ekstravagantseid daame spontaanselt oma seksimemuaaridega alustamas ja siis lõpmatuseni jätkamas.

Need eri vanuses naised on läinud filigraansusteni intiimseks ja detailseks. Kus, kuidas, kui mitu korda. Ja kellega — rääkides nimesid nimetades muuhulgas ka suhetest, mis õigupoolest peaksid varjatud olema. Kui paljud armukesi pidavad abielumehed kujutavad ette, et nende „salasuhtega“ on tahtmatult peensusteni kursis nii armukeste sõbrannad kui ka head ja mitte nii lähedasedki tuttavad?

Kahtlemata on osade inimeste vajadust oma intiimelu ka võõrastega jagada päris palju ära kasutanud meedia. Eriti naistele suunatud massimeedia. Hetkel on Eesti telekanalites päris mitu taolist saadet: “Avameelselt”, Maire Aunaste „Ja mida teie arvate?“ ja last, but not least — just alustanud ning juba ette tohutult meediakõmu nautinud Kadri Kõusaare juhitud „Seks ja küla“.

Viimasel on pealtnäha üllas missioon: kaardistada eestlaste seksuaalelu ja teha vist seni suurima Eesti seksiuuringu abil statistikat ka maakondade kaupa. Minna otse rahva sekka ja kuulata, mida sellel on öelda. Tuua päevavalgele halastamatu ja objektiivne info selle kohta, mida tehakse, kulunud väljendit kasutades, „pimedas ja teki all“. Ilus ja väga õige mõte ju… Tuletab oma ideelt ja teostuselt esmapilgul vägagi meelde brittide sarja „Sex Education“.

Paraku meenutab vähemalt avasaade üht teist olulist (kohatist) seksisaadet ja sotsiaalporno klassikat. Nimelt legendaarset, paljukirutud, aga samas jätkuvalt ülimalt populaarset „Võsareporterit“.

Peeter Võsa poolt juba aastaid veetava saate kontseptsioon on omamoodi geniaalne: lõviosa teemadest saadakse „Võsareporteri“ vihjetelefoni kaudu. Igaüks võib helistada ja üles anda nii ülekohut teinud inkassofirma ja töötasu maksmata jätnud ülemuse kui naabrinaise, kellega ei suudeta keldriboksi rahumeelselt jagada. Aga ka naabrimehe, kes tundub olevat vihjaja naise salaarmuke.

Peeter Võsa lendab siis kohale ja lahendab asja. See on saate jaoks idee andnud inimese jaoks riskantne afäär: kunagi ei tea, kuidas staarajakirjanik asjale läheneb. Mõnitab abivajajat otse või mitte nii otse. Või ei mõnita üldse ning kehastubki peaaegu ühemõtteliselt sotsiaalse õigluse eest võitlejaks. Või seab abiotsinu piinlikku olukorda ja rahvale naeruks.

Mõni aeg tagasi ületas „Võsareporter“ järjekordselt meediakünnise, seekord saatesse pöördunud seitsmekümnendates vanahärra tõttu, kellele prostituut raha võlgu oli jäänud. Saatejuht sisenes eaka mehe tagasihoidlikku korterisse ning kuulas ta põhjalikult üle. Mida tasulise naisterahvaga täpselt tehti, kui kaua, mis asendis ning millises järjekorras? Küll silmnähtavalt kõheldes, aga sellest kõigest vanahärra „Võsareporterile“ raporteeriski. Seda saadet taunisid meedias avalikult nii psühholoog kui seksuoloog.

Osa maainimestest, kes „Seksi ja küla“ avasaates miniseelikus Kadri Kõusaarele oma intiimelust ette kandsid, tuletasid pigem „Võsareporteri“ legendaarsete välimissioonide kangelasi meelde. Vaesusel on Eestis spetsiifiline nägu. Ta on sõna otseses mõttes hambutu. Erinevalt Peeter Võsast ei ärgitanud saatejuht oma külalisi enda intiimelu lahkama otse kaamera ees. Küllap tegi selle psühholoogilise mõjutamistöö ära Kadri Kõusaar või saate taustatiim lihtsalt kaamera taga. Aga tulemus — vaesed (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) pensionärid oma intiimelust rahvalike väljenditega kogu eesti rahvale rääkimas — oli äravahetamiseni sarnane „Võsareporteriga“ tema kõige (sotsiaal)pornograafilisematel hetkedel.

Kas ma olen ainus, kellel hakkab piinlik, kuulates iseenesest sümpaatset vanahärrat rääkimas juttu stiilis „Mul läks pauk lahti üks kord, aga temal tervelt kolm korda!“? Ei usu millegipärast! Selle piinlikkusega tembitud lõbustavuse pärast „Võsareporterit“ ju vaadataksegi, aga kas sama eesmärk on tõesti ka „Seksil ja külal“?

Samamoodi õnnestus saatesse „Avameelselt“ oma petmisterohkest abielust rääkima läinud eakal kunstnikepaaril Aili ja Toomas Vindil mõnes mõttes devalveerida kõiki armsaid, üksteisel käest kinni hoidvaid vanapaare…

Kõik need oma intiimelust televisioonis ja muus meedias detailselt jutustavad inimesed tekitavad vähemalt minul ühe ootamatu mõtte. Äkki oli lääne kultuuriruumi viimase kahe tuhande aasta suhtumine sellesse valkonda — see kurikuulus „pimedas ja teki all“ — tegelikult täiesti adekvaatne? Äkki olekski parem, kui mõned asjad sinna pimedasse ja teki alla jääksid? Mõne maal elava endisest seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused, näiteks?

Artikkel Villu Parvetist Delfis

2011-11-25T12:10:00.000+02:00

Sandra Jõgeva: Villu Parveti käsiraamat emastele
(90)
19. november 2011 06:00

Hiljuti tekitas paljudes suurt pahameelt Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse autori artikkel. Ilmselgelt Eesti bordelliäri sees olija kirjeldas prostituudiametit kui üht elukutset teiste hulgas, rõhutades eriti naiste võimalust teenida maksuvabalt suuri summasid.

Samal ajal on populaarsesse naistele suunatud internetiajakirja Buduaar.ee juba mõnda aega kirjutanud kolumne tuntud, ülimalt kahtlase taustaga ärimees ja koolitaja Villu Parvet. Küllap eredaim seik tema eluloos on skandaal seoses pornofilmide valmistamisega. Kaasatud olid mitmed tuntud sportlased ning oma töötasust ilma jäänud “näitlejad” Parveti saatele “Pealtnägija” paljastasidki. See pettus ei olnud ilmselgelt ainus — kui Parveti kohta netist infot otsida, löövad kohe ette pealkirjad nagu “Villu Parvet müüs olematut kinnisvara”, “Seksi-guru Villu Parvet”, “Villu Parvet tegutseb jälle”…

Seda kõike naisteportaal Buduaar.ee oma kolumnisti tutvustuses loomulikult ei maini — täpselt samamoodi nagu see nimetab intervjueeritavat Anna-Maria Galojani välispoliitika eksperdiks (ja mitte just süüdimõistetud kurjategijaks).

Ja nüüd andis Buduaar.ee välja ka Parveti raamatu — naiste eneseabiõpiku ja käsiraamatu, kuidas “leida head meest ja suhtes püsida”, nagu raamatu autor oma raamatuesitlusel Apollo raamatupoes selle defineeris. Raamatu pealkiri: “Seks, vein ja kutsikad”.

Esinedes publiku ees kasutas Parvet ameerika telejutlustaja eksalteeritud kõnemaneeri. “Seksi-ja koolitusguru” teatas, et luges selle teose kirjutamiseks läbi tervelt 67 suhteteemalist eneseabiõpikut ning jättis enda omast kogu tarbetu psühholoogilise taustajutu välja, säilitades vaid käsud ja keelud.

Parvetit intervjueeris Buduaar.ee (nais)ajakirjanik, keda ta pidevalt müksas ning tegi daami üle nalju stiilis: “On ka juttu üllatustest püksis — küll Marge juba teab nendest!” “Raamatus on peatükk vanematele naistele -- nii et üle kolmekümnesed ei pea veel lootust täielikult kaotama!”

Ja Parveti raamat ise? Kõik baseerub tuntud klišeel, et mees on jahimees, naine jahitav, kes ei tohi end liiga kergesti kätte anda. Naiste klassifikatsioon (Paha Tüdruk, Poisilik Tüdruk, Ärinaine, Kullakaevaja jne) ning õpetused, kuidas Parveti väljendit kasutades “turule tulla”. Kuidas läbida L-test — ei tohi magada mehega esimese 24 tunni jooksul. Kuidas välja näha: “Kanna prille, isegi kui sa ei pea seda tegelikult tegema.” Kuidas käituda esimesel kohtingul: “Ära näita kõrgeid “hoolduskulusid”.” Kuidas Facebookis mehele läheneda:“ Kuigi konkurents on meeletu, tasub eristuda mitte suure fotode arvu või võimalikult palja keha näitamisega, vaid piltide kvaliteediga.”

Seda, et naiste hulgas on “turul” omavahel suur rebimine, rõhutab Parvet korduvalt: “Olgem ausad, tegelikult on konkurents karm ja pigem tasub ära teha kõik: hambad, päevitus, laserdepilatsioon jne.”

Naiste kohta kasutab Villu Parvet oma raamatus pahatihti väljendeid nagu “emased”, “noor liha” ja korra isegi “spermapeldik”. Ta näitab üles märkimisväärset asjatundlikkust prostitutsiooni kohapealt, tasulise naisterahva korteri levinuma sisustuse kirjeldamiseni välja. Miks prostituute kasutatakse? Parvet toob välja viis peamist põhjust, mille hulgas on vana hea jahiinstinkt: “Oleme kulutanud aega, sirvinud internetist kontakte, teinud eelvaliku, mitu kõnet, otsinud tundmatu tänava numbrisildita maja mõnest magalarajoonist, lisaks kulutanud raha.”

Aga lisaks prostituutidele ja pornonäitlejatele on Parvet kokku puutunud ka ärinaistega — või on järgnevad soovitused pärit siiski ühest neist kuuekümne seitsmest eneseabiõpikust, mis ta läbi luges. Niisiis — peatükk pealkirjaga “Praktilised soovitused Ärinaisele”: „Oma tiitlisse ei tohi kinni jääda, ükskõik kui võimas see on. Samuti ei tasu seda põdeda, sest nii lõpuks isegi võimendad selle mõju /-/ Ära unusta, et mehelikes asjades konkureerimine pole kunagi kasulik. Isegi kui võitjaks jääd, kaome meie ära.”

Ja kuidas oma naiselikkust kasvatada? “’Harjuta end nõrgemaks. Karda putukaid, pimedust /-/. Ära tee ühtegi “mehe tööd” ja näita, et sa ei saa kõigega ise hakkama.”

Kuid isegi juhul, kui kõik on lõpuks õnneks läinud — L-test edukalt läbitud, kooselu soovitud “loomaga” alanud, on mehepoolne petmine siiski äärmiselt tõenäoline: “Nagu sa tead, oleme oma põhiolemuselt loomad, kes vajavad mitmeid emaseid.”

Pärast pühendumist nõuannetele, kuidas petmist ära tunda, õpetab Parvet, kuidas pärast seda intsidenti suhtega edasi liikuda. Tema soovitus on politseiuurija ja kahtlusaluse omavahelist suhtlemist meenutava olukorra loomine. Situatsioon, mis raamatu autorile tema tausta arvestades on kahtlemata tuttav: “Mees peab mäletama täpselt tegevusi, mida ta tegi, ka kõige olustikulisemal tasandil. Näiteks kas ta kohtus mõne sõbraga, kas tankis auto ära…”

Soovitus keelata ära mõnede hobidega tegelemine, kus ta näiteks teiste naistega kokku puutuks, võib tunduda mõnevõrra ekstreemne. Juhul kui ei meenu muidugi, et Villu Parveti enda hobide hulka kuulus pornofilmide tootmine ja nendes osalemine…

Jah, see kõik on omajagu lõbustav, aga siiski soovitaks kirjastajatel tuntud aferistidelt copy/paste-meetodil põhinevate kahtlasevõitu eneseabiõpikute asemel autentseid memuaare tellida. 18. sajandi üks kuulsamaid šarlatane ja petiseid oli Giacomo Casanova, keda naistemehena hakati tundma alles pärast tema väga mitmes köites ilmunud mälestusi. Tema mahukat, elu lõpul kirjapandud “Minu elu lugu” peetakse juba ammu kirjanduslikuks monumendiks 18. sajandile ning see on ammendamatu allikas igale selle aja igapäevaelu, kommete ja mentaliteedi vastu huvi tundjale.

Pihtimuslikud memuaarid 21. sajandi alguse Eesti ärimaailmas aset leidnud valgustkartvatest tehingutest oleks midagi sama teretulnut. Loodetavasti pühendub Villu Parvet või mõni teine kohalik kelm vanas eas Casanova kombel oma elu loo kirjapanemisele.

Jälle! Uue katsel...ja väga päevakajaliselt

2011-11-25T11:34:00.004+02:00

Sain aru, et ei aita muu, kui lihtsalt uuesti pihta hakata --- hakata ostast kirjutama, lootmata korraga katta suurt osa oma vahepealsest elust. Mis vahepealsest? Ma ei mäletagi enam, millal siia jooksvast kirjutamisest loobusin. Aasta kokkuvõte tuleb, arvan, ikka. Aga alustan detsembris oma kirjade (sõbrannale, isale jne) üle otsimisega. Reisipäevikud jne.

Aga jooksvalt.
Nädal tagasi, eelmisel reedel, 18. novembril esinesin oma uue rahateemalise stand up- tragöödiaga Diletantide Avangardil Telliskivi Loomelinnakus. Usun, et läks hästi. Video on Youtube`is. Maailma kõige hullem publik. Purjus noored. Sellepärast ma selle pakkumise -- esineda Diletantide Avangardi performance`iprogrammis, vastu võtsingi. Kõlab klisheelikult, aga on tõsi -- põhjus on selles, et ennast proovile panna.

Pool tundi pärast esinemist nägin tualetis ärakustunud tütarlast, silmad kinni, kägaras põrandal. Meie vahel arenes järgmine dialoog.
"On sul paha olla?"
"Mhmhmmm..."
"Tahad, ma kutsun sulle takso?"
"Mhmmmhhmm."
"Kus sa elad?"
"Veskimetsas."
"Kas sul taksoraha on?"
"Jah."
"Kas sa suudad taksos mitte oksendada?"
"Ma juba oksendasin.."
"Kas sa jõid ainult või võtsid veel midagi?"
"Jõin... veini..."
"Sellest võibki paha hakata."
Selle peale tegi tüdruk esimest korda silmad lahti ja pomises:
"Viimane asi, mida ma mäletan, on see, et olin lava ees ja elasin teie esinemisele kaasa..."

Link stand-upile siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Fxx0ElM4OoM

Eile tulin PÖFF-ilt masendavat, aga oma trööstituses niivõrd üle võlli keeratud vene filmi "Jelena" vaatamast, et kohati oli see isegi lõbus, kui helistas J: "Sinust räägiti just telekas!"
Tuleb välja, et Mihkel Raud oli oma saatesse kutsunud tuntud petis-ärimehe Villu Parveti ja tema raamatust rääkimise asemel lihtsalt mõnitas teda. Tiiteerides muuhulgas minu Delfis ilmunud artiklit samal teemal.
Tänud sõbranna E-le, kes mulle selle vihje, ülimalt kahtlase ärimehe veel kahtlasema eneseabiõpiku presentatsiooni toimumise kohta andis ja mind sõna otseses mõttes kohale minema sundis. Presentatsioon osutus ülimalt absurdihõnguliseks, ajakirjanduse eest varjatud ning ainult raamatu välja andnud naisteportaali lugejatele reklaamitud ürituseks Apollo raamatupoes. Sain aru, et kui tahan kogu fenomenist kirjutada, pean tingimata selle teose ostma. Minu honorar miinus 12.90 eurot otse petise rahakotti -- tõsine dilemma, kas pole. Selle reedeõhtu (täpselt kaks nädalat tagasi) paar järgnevat tundi möödusid soovituse andnud sõbranna juures vahuveini kõrvale raamatut sirvides ja järjest pöörasemaid tsitaate leides. Pühapäeva õhtul olin artikli ära saatnud ning neljapäeval olin üliõnnetu, kui avastasin, et Ekspressi ajakirjanik oli minust ette jõudnud ning Parvetiga intervjuu teinud. Minu artikkel (tegelikult esimene sellel teemal!) ilmus alles laupäeva varastel hommikutundidel. Mõtlesin veel, et päevakajalisus ei kõlba mitte kuhugi...

Siin on link Villu Parveti intervjuule, kus selle saatelõigu viimased minutid arutavad nad minu artiklit.
http://www.tv3play.ee/play/259487/?autostart=true

Ühtlasi tundus mulle seda saadet vaadates, et mõnitatakse ka Kadri Kõusaart ("Minu jaoks oli kirjanikuna ääretult vabastav, et ma ei pidanud enam kirjutama mina-vormis. Tegin seda TEMA-VORMIS..." Ja kas on nii nutikas minna kõige vaadatumasse talk-show`sse ja ja rääkida kogu eesti rahvale, et ta vihkab lihtinimesi ja "hallust"... "Nagu mingi hall ametnik..."

Otsustage ise:
http://www.tv3play.ee/play/259489/?autostart=true

Jälle!

2011-10-25T14:01:00.003+03:00

Blogi kirjutamisega on nagu väga paljude asjadega elus: harjumused tekivad ja kaovad aeglaselt, aga see-eest kindlalt. Ma ei mäleta enam, millal tekkis siin lünk, mida ma aegajalt (alguses järjekindlalt, aga siis enam mitte) täitsin enda ja Konteineri pressiteadete ning oma Delfis ja mujal ilmunud artiklitega.
Igal juhul on plaanis teha midagi aastakokkuvõtte taolist, otsida üles erinevatest kohtadest ning erinevatele inimestele saadetud meilid, mis kirjeldavad siiski märkimisväärseid, sellel aastal toimunud asju. Ma arvan, et ma sorteerin neid siiski ning panen siia üles. Sest mingi dokumenteerimiskirg on mul säilinud, kasvõi reisidelt oma isale iga päev meile saates või näiteks sõbrannale Pariisi vahetult pärast Kultuuritehase Festivali aru andes. Ma usun sõnalisse dokumentatsiooni -- isegi praegu, kui kõik oma fotoaparaatide ja telefonidega igal pool klõpsivad.
Ma valisin isegi juulis Rootsis toimunud eesti perfokaüritusele ühe kunstniku peaaegu et ainult tema perfokakirjelduste põhjal, olemata praktiliselt midagi reaalselt näinud. Ja see valik õigustas ennast.
Igal juhul -- varsti teen ma varajase aastakokkuvõtte, sobrades enne märkmetes, isiklikes kirjades ja nii edasi. See ilmub siia kuude kaupa, alustades (üllatus!üllatus!) 2011.aasta jaanuarist.

Näitus Pärnus!

2011-09-20T23:09:00.001+03:00

Sandra Jõgeva KONTAKTIMPROVISATSIOON
Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas, Nikolai 27
22.09-15.10.2011
Avamine kolmapäeval, 21. septembril kl 17.00. Olete teretulnud!

Keelemängudel baseeruvat kunsti võib kaasajal sageli kohata, enamasti on
see peenutsevalt intellektuaalne. Sandra Jõgeva läheneb teemale sootuks
teises võtmes. Poeetlise targutamise asemel lajatab ta robustse irooniaga.
Esmalt tervitab näitusekülastajat hiiglaslik kleepuv keel. Kel on tugevad
närvid ja soov veidi rohkem aega kulutada, saab vaadata kolme tuliuut
videot Jõgeva stand-up tragöödiatest. Üks neist räägib hüpohondriast,
teine isiklikust kokkupuutest kaasaegse tantsuga ja kolmas õpetussõnadest,
mis ema on tütrele ellu kaasa andnud, saamaks hakkama naiskunstnikuna.
Stand-up komöödia on murdnud välja labase meelelahutuse pimedast
nurgatagusest ja muutunud populaarseks meediumiks näiteks
eksperimentaalteatris. Sandra Jõgeva on toonud selle performantsi kaudu
kujutavasse kunsti. Toimemehhanism on ikka sama – räägitakse
asjadest, mis tunduvad olevat väga isiklikud, kuid on tegelikult
üldlevinud, ja seetõttu on publikul lihtne samastuda. Kujutava kunsti
kontekstis ei ole eesmärk mõistagi meelelahutamine, vaid tähelepanu
juhtimine isiklike kogemuste kaudu sotsiaalsetele probleemidele. Aga see
ei tähenda mõistagi, et neis tragöödiates koomilist elementi ei oleks.
Avamisel saab näha Sandra Jõgeva uut stand-up tragöödiat ja võimalikud on
ka üllatusesinejad.

--
Pärnu Linnagalerii
http://linnagalerii.parnu.ee/

Pärnu Linnagalerii Raekojas
Uus tn 4, Pärnu 80010
T-R kell 11-17
L kell 11-14

Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja
Nikolai 27, Pärnu 80010
tel +372 44 36433
T-R kell 11-17
L kell 11-14

2011-08-29T14:49:00.002+03:00

Kultuuritehase Festival 2011. Minu sellel filmitud saate Kultuuritehas lõpukaader.

Global Container XVIII

2011-08-26T08:23:00.002+03:00

* TÄNA
* ARHIIV
* KUNSTIKONTEINER
* MEEDIA
* PILDID
* VIDEOD
* RESIDENTUUR

* PÜHAPÄEVAKINO

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:

"PLANEET

VAARIKAS"

20.08.2011 - 25.09.2011

Collective exhibition of Visual Art and Live Music Association Vadelma.

Vernissage Saturday 20th August at 7 pm. WELCOME!!!

LIVE MUSIC:

20 000 Hz ("the Ramones of electronical music") (plays 9pm)

Yokotai (plays 8pm)

DJ Hermuset is taking care of the rest of audio-space'

VJ Random Doctors provides video screenings

Exhibition is open
21.-28.08. Sunday & Tuesday 12-19 Wed-Sat 15-22
and until 25th October by appointment
tel. (+372-) 5543961, 55941211 or 56358294

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:

GLOBAL CONTAINER XVIII

+ SERVATAGUSE MUUSIKA

Reedel, 26. Augustil 2011

Alates 19: 00

NB! Global Containerile eelneb kl 18: 00:

„Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu

Loeng ellujäämisest
päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kuueteistkümnendal Global Containeril astuvad üles:

„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria), Cizzy Conzales (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

Fred Pinault (Prantsusmaa): performance

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon

Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt, kestvusperformance
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal

Tanel Saar & Sylvain Breton (Kanada): installatsioon

El Mayonesa (Argentiina / Eesti): hitid

SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:

STREETS OF SEX (Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband

http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex

HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/

MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest

XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Suvekokkuvõte 2011: enne festivali

2011-08-22T12:14:00.003+03:00

Ühel augustikuu öösel kell pool kaks avastasin end Polymeri katuseaiast absoluutselt hipilikust trummiringist! Endal käes kord aafrikapärased trummid, kord mingid kõristid.... Rääkimata puust konnast, mis käis komplektis koos puust pulgaga. Või rainstick`ist. Need etnilised instrumendid ei teinud ükski kuigi teravat või pealetükkivat häält -- küllap on see nii ette nähtud. Austraalia aborigeenide shamanistlikku lõkkeõhtut ei saa tuksi keerata hõimuliige, kel pole rütmitaju. Kõik kokku moodustaski ühtlase rütmilise sahina ja kopsimise.
Katuseaia on ehitanud "katusevenelased" -- noored entusiastid, kes siin juba eelmisel suvel tegutsesid. Rakendusökoloogia Noorte Klubi ehk RÖNK.

Eile avastasin sealsamas aias, et blond soomlane, kes mulle Bloody Mary`t pakkus, on tegelikult seotud Soomes tegutseva täitsa intrigeerivana tunduva rühmitusega. Oli lihtsalt tulnud oma sõprade rühmituse Vadelma avamisele. Kutsusin ta mingile järgmisele Globalile esinema, loomulikult. Selline käigupealt kureerimine. Samamoodi hängisin paar päeva tagasi ühe kuulsa vene rühmituse liikmega, keda tutvustas mulle tuttav galerist I. Venelane/pool-grusiin oli melanhoolse ja eemalviibiva ilmega, kui talle Polymeri, tänavakunstifestivali KONT ning Von Krahli etenduse aftekat F-hoones näitasin. Ja tunnistas siis, et on siin Eestis just viis päeva järjest joonud. Sebis endale presentatsiooni sealsamas tänavakunstifestivalil. Käisin seda järgmisel päeval vaatamas -- venelase rühmituse aktsioonid olid lahedad ning publikut täitsa palju.

Kanadalane S, kes mind tükk aega oma grandioosseid plaane tutvustavate ja ühtlasi varjamatult nõudlike (ja kohati hüsteeriliste) e-mailidega pommitas, on kohal juba üle nädala. Loomulikult ei saanud ta oma segasevõitu projekti jaoks Kanadast raha -- see tundus mulle ausalt öeldes loogiline, nimelt on kõigele lisaks tegemist tema esimese kuraatoriprojektiga. Aga S müüs mingid fotod seal Montrealis maha ja on siin. Midagi väga hullu polegi* -- see üliemotsionaalsus jätab ilmselgelt koos keskpärase inglise keelega distantsilt hullema mulje kui tegelikult on. S õpib koos kahe keskealise naisega (üks shveitsi kuraator, teine Pariisist pärit kunstnik) Manifesta 6 ärajäämise põhjuseid. See on S idee. Residentuur kui kool. Daamid nõudsid enda Polymerist hotelli viimist kohe pärast seda, kui olid oma tuba näinud. Samas on nad nüüd siin ja seda erinevalt väga sõbralike ja tolerantsetena tundunud kolmest keskealisest kanadalasest, kellest varsti peale Polymeri saabumist midagi kuulda pole olnud.
S ise ostab Regaliast 40 -euroseid veine -- iga õhtu ühe pudeli, ja leiab, et need prantsuse veinid on siin uskumatult odavad. Ühe esimese neist pudelitest jõime prantslase F-ga ära ja see tundus täiesti tavaline. F kinnitas mu arvamust ja ma usaldan prantslasi nendes küsimustes kaugelt rohkem kui nende koloniaalmaade kodanikke.

Täna lähen New Orleansist pärit noorele naiskunstnikule lennujaama vastu.

Aga suvi muidu:

juunis nädal Mänttäs seoses suure installatsiooniga sealsest kuraatorinäitusest osavõtmisest

juulis nädal Rootsis seoses Global Containeriga Fengersforsis

kaks korda Pärnus, mõlemal korral paar-kolm päeva korraga -- esimesel korral käisin näituste avamisel ja teisel korral vaatamas Jan Uuspõllu stand up`, võttes kaasa austraallanna K

esimest korda elus performance`i käigus sünnipäeva tähistatud, seda Rootsis -- ning järelsünnipäeva Tallinnas tavaliselt, neile, kes Rootsis ei olnud

korra vihmases Haapsalus -- kunstifestival Seanahk

palju tegemist olnud seoses kohe algava festivaliga

üks suur installatsioon Soomes

R monteeris kolme perfoka videod

ise tegin kaks uut stand up tragöödiat -- ühe mainitud Globalil Rootsis ja teise K sünnipäeval Kalamaja kommuunis tsirkuse esinemisse integreeritud

ja loomulikult -- mingi arv artikleid.

Ja kui ma selle kõik siia kirja panen, tundub mulle, et ma pole seda suve õieti kuidagi kasutanudki. Aga nii on see igal aastal. Eriti, kui soojalainet pole õieti olnudki.

* Aga S tahab siia nüüd aastaks ajaks jääda....

Seoses Wiedemanni loenguga Kultuuritehase Festivalil 27. augustil -- minu arvustus tema "Maagide koolile"

2011-08-21T12:02:00.003+03:00

Rock`n`roll! -- tema oli seal

Sirp, 27.03.2009

„Punk rock!”

„Circus!”

„Rock’n’roll!”

Hüütuna põlguse ja üleolekuga. Kivirahe. Neid heidavad Kentucky osariigi pealinna Louisville’i halvamainelise äärelinna (ütleme otse välja: geto) tänavatel mustad teismelised. Noorte eesti kunstnike pihta. Viimaste vanus sel ajahetkel (2007. aasta september) on 19–23 aastat. Osa nende ideaalidest – „Punk rock!”, tabab Kentucky või Brooklyni teismeline asja, nähes katkiseid teksaseid või võrksukki koos tennistega, punkmõjutustega soenguid ja eelkõige attitude’i – on kaks-kolm korda vanemad kui nad ise.

Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla mässaja ilma põhjuseta – see käib asja juurde. Juba viiskümmend aastat järjest.

„Rock’n’roll!” November 2008. Narva äärelinn, lagunev stalinistlik kultuurikeskus. Eesti rahvusvaheliselt edukaima, nooremasse põlvkonda kuuluva režissööri uusima mängufilmi võtted. Näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursil leitud kohalikud vene kaunitarid ja noormehed, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad, noored seltskonnakaunitarid, „iginoored” meessoost seltskonnategelased ja mitte enam nii noored seltskonnakaunitarid. Filmitakse napp kaader, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja siseneb dekadentlikku, rahvast täis klubisse. Selle kaadriga saab ühele poole umbes kell pool neli öösel. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad ohtlikult oma kontsadel ning komistavad aeg-ajalt prahisel põrandal. Enamik inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Üks naine magab röötsakil laua taga. Keegi deklareerib: „Rock’n’roll!” Hüütuna väsimuse, kuid ühtlasi elujanu ning võidurõõmuga.

„Rock’n’roll!” – see on antud juhul kümme kasti tasuta viina, mis režissöör oma statistidele välja tegi. Ma olin seal ka. Ja sügistalve 2008/2009 menukaim raamat Eestis on autobiograafiline romaan, mis hõiskab pea igal leheküljel: „Rock’n’roll!”. Seda lugedes kõlasid mu kõrvus korduvalt Kentucky ja Brooklyni mustade ja latiinodest teismeliste põlglikud hüüded („Punk rock!” – „Circus!” „Rock’n’roll!”) ja ma mõtlesin korduvalt, kas rock’n’roll! ikka tähendab juua viina Kirde-Eesti kolhoosi sööklas koos bändikaaslaste ning kolhoosiesimehega jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios. Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt).

„Rock’n’roll!” tundus attitude’ina umbes sama uudne, värske ja nooruslik kui üks elatanud playboy, nalja, naiste ja napsumees. Õnneks mind seal ei olnud. Kas rock’n’roll! on kunagi tähendanud midagi muud? Seda jõudu, mida on asjade esmakordses tegemises, seda iseendale samal ajal teadvustades. Esimest korda maailma ajaloos – selline muusika. Sellised sünteetilised riided. Sellised sünteetilised narkootikumid – ja ammu unustatud orgaanilised. Selline (absoluutselt uus!) suhtumine inimestevahelistesse suhetesse kõige laiemas plaanis. Idamaade religiooni ning müstikasse. Ning seksi, seksi, seksi. Kontrakultuur ja We shall overcome! ja vuntsid ja usk kosmose vallutamisse nii enda sees kui väljas.

Ja otsekui vastuseks mu küsimusele sattus samal, 2008/2009. aasta sügistalvel mu kätte üks teine raamat, mis on sissevaade ajastusse, kui rock’n’roll tähendas kõike eelmises lõigus mainitut. Mitte ainult Londonis, Pariisis, New Yorgis, India tärkavas hipi- ja narkomekas Goas ja teises sellesarnases Marokos, vaid ka siinsamas Tallinnas. Trajektooril Kalamaja – Balti jaam – Raekoja plats – Harju mägi – Võidu väljak – Mustamäe. Need on kunagise hipi ja noore eestivenelasest filoloogiatudengi Vladimir Wiedemanni autentsed mälestused, mis on näinud trükivalgust amatöörliku ning üsna maitsetu kujundusega pehmekaanelise, mustvalgete fotodega raamatu näol. Kirjastuse alternatiivsest maailmavaatest ja/või anarhistlikust huumorimeelest annab tunnistust fakt, et nende teiste autorite hulgas on ka tuntud sensitiiv Paide Anna. Wiedemanni „Maagide kool” tuletab meelde nii Mihhail Velleri Nevski prospektil rahvasuus ringelnud ja täiustunud legendide kollektsioneerimist kui Sergei Dovlatovi autobiograafilise ainese kasutamist.

Ainult et kuigi need uskumatuna tunduvad, pole lood raamatu autorini jõudnud suulise uusfolkloorina, vaid on ta enda läbi elatud või lähedalt pealt nähtud. Need lood on nii hullumeelsed, et samast ajast ning kohast, 1970ndate Tallinnast pärit Dovlatovi „Kompromissi” tegelaskujud tunduvad Wiedemanni kirjeldatutega võrreldes esindavat mõistlikku ning kainet väikekodanlust. Põrandaalune koraanitööstus, tänu millele Tallinnas ümber kirjutatud islami pühakiri vahetatakse kanepi vastu. Eestisse jõudnud huvi esoteerika, jooga ning mediteerimise vastu ja õnnelikud hipid, kellel oli siinsamas olemas tõeline guru Mihkel Ram Tamm. Hipi, kes otsustas vägisi avada oma kolmanda silma: lõi endale otsaette naela ja käis sellega mitu päeva mööda õllekaid ringi. Eesti esimesed krišnaiidid. Hipi nimega Aleksander Lennon ja tema okultne kogukond. Täieliku enesestmõistetavusega kirjeldatud transikogemused. Astraalsed eksperimendid pronkssõduriga. Ning loomulikult üks ülemaailmse hipiliikumise ja 60ndate ning 70ndate kontrakultuuri olulisi noorte ühendajaid – illegaalsed narkootikumid. Mujal ilma teinud, miljoneid inimesi sisekosmosesse reisile viinud LSD asemel oli nõukogude hipidel selleks oma vahend – läti plekieemaldusvahend Sopals.

Süütuse ajastule omast, tänapäevasest nii erinevat suhtumist narkootikumidesse leiab „Maagide koolist” palju. Heroiinisüstimine ei ole veel täieliku sotsiaalse, vaimse ja füüsilise allakäigu sümbol ning tabu ka muidu vabameelsetele eksperimenteerijatele, vaid teretulnud abivahend suuremat painduvust nõudvate joogaharjutuste tegemisel – väidetavalt on heroiiniuimas inimese liigesed elastsemad. Nõukogude aja karme psühhiaatrilisi ravimeid võtavad „Maagide kooli” tegelased suurtes kogustes sisse muuseas. Kõlbavad ka hea õnne korral ilma retseptita saadaval astmarohud. Milleks seda farmatseutikat tegelikult kasutatakse ning mis on võimalikud ohtlikud kõrvalmõjud – see ei huvita kedagi. Eelistatakse tablette, millel pole vastikut maitset. Ja Sopals – selle kodukeemia mõju ning tarbimist kirjeldab Wiedemann suisa heroilisena, kasutades väljendeid nagu „Sopalsimess”, „sabat”, „meie šamanistlik seltskond”, „meie odüsseia”, „maagiline bardo”.

Ja loomulikult ei tohi unustada, et Eesti NSV-l oli tolle aja Nõukogude Liidus eristaatus – see oli „naš zapad” ehk „meie lääs”, mis andis loomavagunitega selle suure impeeriumi avarustes ringi liikuvatele Tallinna vene hipidele trendikate vaba maailma saadikute silmapaistva seisundi. Ühtlasi küllaga attitude’i ning missioonitunnet. Ka kerget üleolekut rohkem raudse eesriide varjus olijatest. „Julka, see-eest, soovides meeles pidada, et parasjagu on suur punane püha, ajas jalga needsamad punased kõrge kontsaga saapad, mille olime Rõbinskis ostnud. Muu osa tema garderoobis oli, tõsi küll, minu omaga samas vaimus, koosnedes samuti sõnnikuhaisusest vatikuuest ja väljaveninud põlvedega dressipükstest. Prillid andsid tema näole siiski küllaltki intelligentse ilme, värvitud punane juuksepahmakas aga rõhutas artistlikku üldilmet”, kirjeldab Wiedemann „Kulturträger’eid” Penzas.

Paavo Matsin on siinsamas ajalehes nimetanud „Maagide kooli” Tallinna „Meistriks ja Margaritaks”. Ma ei mäleta, millega algab viimati nimetatu, „Maagide kooli” alguses aga kohtub minategelane koos oma pruudiga Raekoja platsil raamatu läbiva kangelase Aleksander Lennoniga. „1974. aasta jaanuar. Mina olin 18, Julka 16. [---] Kõndides parasjagu üle Raekoja platsi, kus kavatsesin talle näidata üht iseäralikku paika – seal olid kivid sillutises L-tähe kujuliselt –, põrkasime kokku ühe paariga. [---] Seda poissi kutsuti Lennoniks, sest ta oli tõepoolest väga oma kuulsa originaali moodi – needsamad pikad juuksed, samasugune nina ja ümmargused prillid.” Olen lennujaamade raamatupoodides näinud riiuleid määratlusega „kultus”. Usun, et see nõukogude hipide Magical Mystery Tour sobiks mõtteliselt sinna lahtrisse küll. Ja mida öelda Wiedemanni ning tema „Maagide kooli” kohta lõpetuseks?

„Rock’n’roll!” Seekord ilma igasuguse irooniata. Sest tema oli tõepoolest seal.

Ja nüüd: Kultuuritehase Festivali täpsem kava

2011-08-20T09:30:00.002+03:00

24. august KOLMAPÄEV

16.00- 21.00 Kunsti- ja Kirbuturg.

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets / 21. sajandi jätkusuutliku kujunduse töötuba pakub osalejatele praktilisi oskusi, kuidas luua objekte linnaruumi kasutades selleks käepärast ning soodsat „tee- ise“ retsepti: autokummid + laudis + muld + naelad + taimed+ettekujutlusvõime= tooliaed. Polymeri hoov võetakse kasutusse luues mõnusad istumistoolid, kus saab nautida festivali tegevusi.

18-00- 21.00 „Raku” Leena Luther / Raku on iidne Jaapani keraamika põletustehnika, ääretult spetsiifiline ning huvitavaid tulemusi pakkuv viis keraamilisi nõusid dekoreerida. Osalejad saavad kohapeal valmis toorikud mis glasuuritakse ning põletatakse “Raku”-põletus-ahjus 1000 C juures.

Tehase hoovis avatud kohvik & muusikat mängivad majalised.
VJ Kimberley Bianca /www.kimberleybianca.com

20.00- … EKA tegevuskunstide osakonna tudengid.

22.00 – … Afterparty & baar katuseaias.

25. august NELJAPÄEV

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets
18.00- 20. 00 „Meigikoolitus” Sandra Jõgeva. / Võimalus ennast jumestuskunstiga kurssi viiavõi oma oskuseid täiendada. Meigipõhi, näo modelleerimine, erinevad näotüübid ja parima esile toomine nende puhul, päevane ja õhtune jumestus, “klassikaline Hollywoodi meik”, erinevate toodete kombineerimine, valikute tegemine kosmeetikapoes, fotomeigi eripära ja soovi korral mõningad eriefektid.

Sandra Jõgeva on õppinud jumestamist Katrin Sangla kursusel Eesti Kunstiakadeemias ja Meghan E. Van Alstyne`i õudusfilmieriefektide workshopis Polymeris, olnud grimeeri ja paari lühifilmi ning lugematute fotosessioonide ja videovõtete juures.

20.00- 23. 00 Katusekino „Utoopia” Mihkel Kleis / Kinoseanss mis viiakse läbi Polymeri kaunis katuseaias.

26. august REEDE

18.00- 19.00 „Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu. / Loeng ellujäämisest
Päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.

19.00- … GLOBAL CONTAINER + SERVATAGUSE MUUSIKA

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid. Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

27. august LAUPÄEV

15.00- 17.00 „Elava teksti workshop” Peeter Sauter / „Kuidas ületada kirjutamisblokki ja
tõrkeid. Kuidas teha elusat teksti.“ Esmalt toimub loeng ja siis tulevad mõned käeharjutused lisaks.

17.00- 19.00 „Burning Man” loeng Steve Vanoni / Loeng legendaarsest igal aastal augusti lõpul Nevada kõrbes toimuvast festivalist Burning Man.

19. 00 – 20.00 „Nõukogude hipi scene” loeng Vladimir Wiedemann / Loeng nõukogude hipiscene`st Tallinnas ja kogu NSVL-is 1970ndatel, olles sellest ainesest ka autobiograafilisel ainel põhineva raamatu “Maagide kool” kirjutanud.

20.00- 21.00 Ig Noir

21.00- …..Vadelma Night

Muusika: Black Lizard & Liquid Plastic Castles
Visual: VJ Random Doctors & Valovirhe.

Avatud baar katuseaias.

28. august PÜHAPÄEV

12.00- 18.00 Avatud Ateljeed. / 2011. aasta hilissuve viiel pühapäeval avavad Tallinna
eri linnaosades elavad kunstnikud ja disainerid oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Lisaks pärastlõunasele jalutuskäigule saab kunstnike ja „Avatud Ateljeede“ eesmärgiks on tutvustada ja anda ülevaade Tallinnas elavast ja tegutsevast eripalgelisest kunstnikkonnast disaineritega juttu puhuda ning tutvuda nende loominguga, ilma kriitiku, kuraatori või galeristi eelneva valikuta. Ateljeed avanevad vaid viiel korral, igal pühapäeval erinevas linnajaos. Eesmärk on teha kunst nähtavaks ka linna kõrvalisemates piirkondades ning anda põhjus seal jalutamiseks. Sel pühapäeval võtame ürituse kokku Polymeris.

14.00- 16.00 „Autoportree läbi mustrite” Pusa (Piret Bergman) / Kunstnik annab ühepäevase töötoa käigus edasi oma maailmavaadet ning maalitehnilisi oskuseid. Kursus sobib ülimalt hästi ka neile, kes kunagi varem pole joonistamist ega maalimist õppinud. Kursus paneb osalejad vaatama ennast kui mustrite kogumikku. Erinevatest mustritest koosneb nii meie füüsiline kui ka vaimne keha. Kursuse käigus otsitakse, leitakse ja jäädvustatakse endid lõuendile läbi iseenda kujundite.

16-00- 19.00 „Telematic Performance Workshop“ Kimberley Bianca / www.water-wheel.net

20.00- 20.40 Erik Alalooga, Andreas W, Hans-Gunter Lock.

21.00- …. Grande Finale, DJ- set, KIWA

Kõik programmi üritused on tasuta!
Õpitubadele on vajalik eelregistreerimine: jagna (at) kultuuritehas.ee

Mõned pressiteated: Planeet Vaarikas ja eelolevad Global Container ja Kultuuritehase Festival 2011

2011-08-20T09:20:00.003+03:00

Kunstikonteiner esitleb:

PLANEET VAARIKAS

Laupäeval, 20. augustil
Alates 19: 00

Soome kunsti-ja muusikarühmituse Vadelma näitus:
installatsioon
seinamaal
video
muusika

Avamisel kl 20: 00
Yokotai (Soome)

Kl 21: 00
20 00 Hz (Soome)
"elektroonilise muusika Ramones"

DJ Hermuset
VJ Random Doctors

Näitus on avatud 21.-28. augustil
pühapäeviti ja teisipäeviti
kl 12-19
kolmapäevast laupäevani
kl 15-22
kuni 25. septembrini kokkuleppel
+ (372) 55941211
+ (372) 5543961
+ (372) 56358294

+

EELTEADE:

GLOBAL CONTAINER XVIII
+
SERVATAGUSE MUUSIKA

Reedel, 26.augustil 2011
Alates 19: 00

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kaheksateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:

„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Cizzy Conzales (Austria), Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Fred Pinault (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Eames Demetrios (USA): linnaruumiinstallatsioon
Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal

SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:
STREETS OF SEX (Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband
http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex

HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/

MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest

XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital
Kultuuritehase Festivali toetavad
Kultuuriväärtuste Amet
Spordi-ja Noorsooamet

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
info: +(372) 55 94 12 11
+(372) 55 43 961
+ (372) 56358294
www.artcontainer.ee

Kultuuritehases Polymer toimub juba seitsmendat korda festival, mis leiab
aset 24.- 28. augustil. Selleaastase festivali teemaks on "Utoopia" ning
hõlmab endas kunstiprogrammi, kontserte, loenguid ja õpitubasid.

Festivali avab kunsti-ja kirbuturg. Seekord on publikule avatud ka
Rakendusökoloogia Noorte Klubi loodud katuseaed ja tehase hoovis kohvik.

Esile võiks tõsta loenguid laupäeval, 27. augustil: Peeter Sauteri elava
teksti kursust ning ameerika kunstniku Steve Vanoni ettekannet festivalist
Burning Man. Endine Tallinna hipi, raamatu „Maagide kool“ autor Vladimir
Wiedemann peab loengu oma kunagisest põrandaalusest subkultuurist
seitsmekümnendatel Nõukogude Liidus. Utoopilistele visioonidele
sekundeerib Indrek Vainu loeng ellujäämistaktikates
katastroofisituatsioonides. Kunstiürituste sari Global Container reedel,
26. augustil toob esinejad Euroopast, Austraaliast ja Ameerikast,
muusikaliste klubiürituste eest vastutavad Servataguse Muusika 26.
augustil ja soome kunsti-ja muusikarühmitus Vadelma 27. augustil.
Õpitubadeprogrammis on muuhulgas mustrimaalikursus Pusalt, rakukeeramika
Leena Lutherilt, toolikursus Jan Pankovetsilt ja peo-ning karnevalimeigile
keskenduv jumestuskursus Sandra Jõgevalt.

Pühapäeval, 28. augustil osaleb Kultuuritehas Polymer Tallinn 2011 raames
toimuvas Tallinna Avatud Ateljeede programmis: majas tegutsevate kunstnike
ateljeesid, trükikoda ja Kunstikonteineri galeriid võib külastada igaüks.
Festivali programmi kuuluvad ka Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide
osakonna tudengite ja Erik Alalooga, Andreas W ning Hans Gunter Locki
etendused. Festivali programmi lõpetab DJ-sett Kiwalt.

Lisainfo: www.kultuuritehas.ee

Üks pilt sellest suvest

2011-08-12T20:06:00.002+03:00

Haapsalu, festival Seanahk.
Juuli lõpp.
Foto: Epp Kubu.

Coming soon on video III

2011-08-12T19:57:00.003+03:00

Ja veel üks etendus. Ema õpetussõnadest, ette kantud festivalil Ladyfest projketiruumis März samuti märtsis 2011.
Ka pea kogu muu info kordub: montaazh 16(Ig Noir), subtiitrid ja tõlge inglise keelde: Teet Raudsepp, kaameramehe nime ei mäleta. Samas kasutati juppi sellest perfokast Kaupo Kruusiaugu õpetlikus filmis soorollidest (tellimustöö, muidugi) pealkirjaga "Tööl ja kodus".

Coming soon on video II

2011-08-12T19:52:00.002+03:00

Antud juhul on niisiis stand up tragöödiaga kaasaegsest tantsust, kontaktimprovisatsioonist ja mõtetest, millest tavaliselt ei räägita. Või siis just räägitakse.
Ette kantud märtsi alguses 2011 Kanuti Gildi saalis Made in Estonia tantsumaratoni raames.
Kaamera: Epp Kubu. Montaazh ja DVD kaas: 16 (Ig Noir).
Tõlge ja subtiitrid: Teet Raudsepp.
Samuti loodan, et see on varsti Youtube`is.

Coming soon on video

2011-08-12T19:42:00.002+03:00

Stand up tragöödia hüpohondriast.
LABFactory, Viin, märts 2011.
Osa suuremast üheksa naise etendusest -- see, millega tuuritasime Viinis, Dresdenis ja Berliinis. "How to properly love / how to properly estroy something". Mai Sööt, Cizzy Conzales, Tiina Sööt, Olivia Verev, Epp Kubu, Alla Ting, Teresa Novotny, Julishka Stengele ja Sandra Jõgeva.
Selle video kohta veel niipalju, et loodetavasti on see varsti ka Youtube`is ning selle montaazh on 16-lt ning kaamerat hoidis Dario Wokurka. Kaane, mida te siin näete, kujundas samuti 16 (Ig Noir).

Üle pika aja: Viru ärikad

2011-08-11T13:59:00.003+03:00

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi.Ta oli dokkfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. "Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama..." Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada. Kui küsin Anu Saagimi ja tema kunagise suhte kohta, kuulen vastuseks:" Ma olin üks neist õnnelikest". Shikk. Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: shveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid -- et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see -- on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon... Olen magistrandi S oma sõbra SH-ga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokkfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. "Mast hakkas jooksma" -- Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.
Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümenele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja "keemia" ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp -- abielu soomlannaga.Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. "Ei. Armastusest", tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas."Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?", küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. "Ei!", tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes -- äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et "päris" kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena -- S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute "sünkroonsusest". Kindel märk New Age`i mõjudest... Aga see kõik on väga cool, soovitan S-le raamatuid (Veller, Dovlatov, Wiedemann), mis võiksid tema teemaga -- spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine -- haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsama, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida... Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, aga tegi seda siiski, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga : "Kuidas saada miljonäriks". Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.

Vahepeal kirjutatud artikleid III : Delfisse klassikutest

2011-08-03T13:31:00.001+03:00

Sandra Jõgeva: Ühe, tegelikult mitme põlvkonna
traagikast (34)

29. juuli 2011 06:00

Juuli alguse nädalavahetuse Päevalehes ilmus tuntud vanema põlvkonna maalikunstniku Aili Vindi kibedavõitu artikkel pealkirjaga “Olematute näituste lugu”. Lugu sellest, kuidas Aili Vindil ei õnnestunud korraldada suurt meremaalide näitust.

Kogu maailm oli selle vastu.

Kunstihoone ei andnud näituseaega, Tallinn 2011 Merepäevade programmi lisada oli näitust juba hilja, U.S. Galeriist ei saabunud lõplikku vastust. Vabaduse Galerii oli otse solvavalt väike ning Tallinna Laululava Sammassaalis jäi tööde ülespanekuks lõpuks liiga vähe aega, seetõttu tuli näitus viimasel minutil asendada Aili Vindi raamatu presentatsiooni ja artist talkiga.

Vindist palju noorema kunstnikuna on kohati kummastav lugeda, kuidas klassik maailma avastab: “Oo õudust! Kõikidel asutustel on aastaplaan.” “Mul tuli maalimine lõpetada ja hakata õppima, kuidas küsida raha kultuuriga tegelevatelt asutustelt? Ma ei olnud toetusetaotluste kodukorraga enne kokku puutunud, polnud kunagi raha küsinud.” Ja Vindi varjamatu etteheide maailmale: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No ei saanud! Sest ma hakkasin tegelema asjaga, mida oleks pidanud tegema riigiasutus. Suurte näituste korraldamine on suure grupi koostöö.”

Kui nüüd järgi mõelda, pole selles ühe ebaõnnestunud näituse saagas mitte ühe inimese, vaid terve põlvkonna traagika.

Minu arvates on asi järgmine: 1940ndatel sündinud (minu vanemate põlvkond, sellepärast olengi selle generatsiooni esindajate tegemistega keskmisest endavanusest rohkem kursis) põlvkond eesti kunstnikke hakkab oma loomingu ja elutööga… kuidas seda nüüd öeldagil… lõpusirgele jõudma. Võib-olla kohatu paralleel, aga isegi sama põlvkonna kõige edukam ja kuulsam bänd The Rolling Stones plaanib järgmisel aastal alustada oma nüüd juba tõesti viimast maailmaturneed. Seda pärast viitekümmend (!) aastat koostegutsemist.

Seitsmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on suurem ja kaalukam osa ka eesti kunstnike panusest antud. Ja nüüd läheb neil omavahel kergeks paanikaks ja omamoodi kismaks, et kes saab tõeliseks klassikuks.

Nagu mu samuti nõukogudeaegsest tippkunstnikust ema on öelnud — Eesti kunstis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab. Nemad on praeguse seisuga piisavalt kaua elanud, ületanud selle nähtamatu piiri ja nüüd tahaksid selle põlvkonna kunagised staarid olla rohkem klassikud kui mõni teine, kes on sama vana ja end ka tähtsaks peab.

Sellest ka retrospektiivid, kõvakaanelised albumid, mälestusteraamatud, mille kaudu nende minevikud omavahel võitlema ja võistlema pannakse. Niimoodi võitlema, et kuuldavasti ei ole pärast mõne raamatu ilmumist mõned klassikud omavahel aastaid suhelnud — mõnele tundub, et teine on oma mälestustes oma põlvkonnakaaslas(t)e rolli kohatult ja ülekohtuselt pisendanud.

Ärge saage minust valesti aru — ma hindan selle põlvkonna kunstnike, ka Aili Vindi panust väga. Ega imestaks üldse, kui kunagi vaadataks ajas tagasi ja leitaks, et eesti kunsti, aga võib-olla ka kirjanduse üks kõrgaegu oli kuue-seitsme-kaheksakümnendatel. Just nimelt sügaval stagneerunud nõukogude ajal.

Eesti kunstnikel oli selles impeeriumis väga eriline positsioon: tegu oli “meie läänega”, kus oli lubatud palju sellist, mida Moskva või Peterburi kunstnikel polnud. Taolist omas ajas uuenduslikku ja innovatiivset kunsti, mis näiteks Moskvas jäi põranda alla (ja sai aastakümneid hiljem maailmakuulsaks), võis Tallinnas eksponeerida Kunstihoones ja seda ostis oma kogudesse kohalik kunstimuuseum.

Vaadates ühe kirjeldatud põlvkonna säravama kunstniku, skulptor Ülo Õuna kahe aasta tagust retrospektiivi KUMUs, on selge, et tollal ei pidanud skulptor ära elamiseks treima kasiinodele plastikust ahve või arhitektuurimälestistele kirikukupleid nagu tänapäeval. Võis pühenduda kunstile, sest olid olemas muuseumiostud ja tellimustööd. Ei, ma ei mõtle siinkohal Lenineid. Nagu Ülo Õuna näitusel näha võis, olid olemas riiklikud tellimused: palun tee silmapaistva teadlase, näitleja, lavastaja, helilooja või kirjaniku portree või pronksbüst.

Veel vanema põlvkonna esindaja Jaan Kross profileerus luuletajast ümber romaanikirjanikuks tänapäeval täiesti mõeldamatul põhjusel: et pidada üleval oma perekonda. Ilmvõimatu oleks nüüdsete, vanas vääringus umbes 40 000-ste romaanihonoraridega seda teha. Nõukogudeaegne keskklass ostis kunsti ja kogu ühiskond raamatuid sel lihtsal põhjusel, et palju muu alla oma raha paigutada ei saanud.

Kontrast eelpoolkirjeldatud kadunud maailmaga on suure tõenäosusega põhjus, miks mulle kunstigaleriides väga tihti tundub, et ühe või teise näituse teinud kunstnikul oli tegelikult üks prioriteet. Prioriteet, millest ta tegelikult endale aru ei anna. Nimelt minimeerida oma kunsti tehes aja-, töö-, energia- ja rahakulu. Sest kunst on kunstnikule pahatihti mitte raha sisse toov, vaid pealemaksmist nõudev “hobitegevus”, millele leitakse aega ja ressursse põhitöö kõrvalt.

Ja see “säästurežiim” koos kohati kesisevõitu tulemustega omakorda põhjustab selle, et kunstinäituseid külastab Eestis üha vähem inimesi. Kunst ise pole vist iial olnud vähem oluline. Kunstitoimetaja on ajalehtedest olemas veel ainult kultuurinädalalehes Sirp ning enne minu “Kultuuritehase”-nimelist saadet paljukirutud Tallinna TV-s eelmisel hooajal pole üheski eesti telekanalis olnud regulaarset kunstisaadet juba viis või kuus aastat.

Omamoodi nõiaring. Ja kui aus olla, siis mina ei kujuta ette, kuidas saaks eesti kunst sellest välja tulla.

Kirjeldatud tänapäevase kunsti madalseisuga võrreldes elas Aili Vindi põlvkond priviligeeritud oludes. Raudset eesriiet võib pidada traagiliseks, samas — kui vaadata paarikümne aasta tagust eesti kunsti (aga ka kirjandust, muusikat, filmi, teatrit…), ei elatud tollal muust maailmast kindlasti lahus. Ja nagu tõestab kunagise Tallinna hipi Vladimir Wiedemanni laineid löönud mälestusteraamat “Maagide kool”, oli siin isegi täesti muu maailmaga sünkroonne (tõsi küll, põrandaalune) kontrakultuur koos imporditud idamaiste õpetuste, oma joogaguru, droogide ja Kesk-Aasia trippidega.

Kurb on ainult see, et klassikustaatust ja lugupidamist ise nõudma hakatakse. Jätab kuidagi… ebaväärika vananemise mulje.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Vahepeal kirjutatud artikleid: Sirpi Pärnu kunstnikest

2011-08-03T13:29:00.001+03:00

Pärnu kunstnikud tagasi kodus

Sirp 28.07.2011 Pärnust pärit kunstnike näitus „Tagasi koju” Pärnu Linnagaleriis kuni 13. VIII . Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Malle Leis, Marco Laimre, Maiu Rõõmus, Flo Kasearu, Elin Kard.

„Tagasi koju” näol on tegemist justkui kerge suvenäitusega, mis samas erineb n-ö Eesti suvenäituste isast, aastatepikkuse traditsiooniga „Mehest ja naisest”. Pärnu endises raekojas asuvad ruumid on täidetud suhteliselt napi valikuga suvepealinnast pärit kunstnike töödest. Tõsi, Maiu Rõõmus, kuigi ta on teinud ka näitusi, on paljude jaoks pigem legendaarne Eesti Kunstiakadeemia anatoomiaõpetaja ning Elin Kardi teatakse rohkem kuraatori-galeristi kui maalikunstnikuna.

Kontrastiprintsiip töötab. Korralikule maalinäitusele sattunud üksik hea videoteos paneb ennast vaatama. Nii särab ka sellel näitusel Flo Kasearu lühifilm „Parim enne on möödas” (2010), mis oli minu jaoks isiklikult üllatus. Filmi on varem eksponeeritud „ART IST KUKU NUT’il” Tartus ning Kasearu hiljutisel isikunäitusel nüüdseks juba suletud kontrakultuurikeskuses Pärnu südalinnas. Dokumentaalsel ainesel põhinevas lühifilmis löövad kaasa tuntud ja populaarsed eesti näitlejad, kes tänu oma tuntusele ja populaarsusele osalevad pea kõigis eesti nii tudengi-, lühi- kui mängufilmides. Seetõttu mõjub tõsiasi, et Kasearu kasutab neid näitlejaid (Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Vaarik, Marika Korolev, Peeter Volkonski) oma filmis lamenukkude vormis, küllaltki (enese) iroonilisena. „Parim enne on möödas” on lugu Pärnu agulipoest, mille omanik on leidnud võimaluse kulusid kokku hoida, kasutades müüjatena ühepäevast katseaega tegevaid inimesi. Tragikoomiline sotsiaaldraama on lisaks lamenukkude poes sebimisele antud edasi kaadritaguse monoloogi vormis: suurepärane rollisooritus Marika Vaarikult, olgugi, et ta etteaste piirdub paari erineva ilme lamenukule andmise ning kaadritaguse häälega. Märkimisväärne on ka fakt, et Flo Kasearu filmi tekstile on lõpliku vormi andnud Andrus Kivirähk ise. Kokkuvõttes on tegemist sotsiaalkriitilise lühifilmiga, mis oleks kahtlemata väärt rahvusvahelistel kinofestivalidel ringlemist.

Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa ja Malle Leis on esindatud oma tuntud headuses: küllap on loomulik, et klassikud enam väga ei üllata. Esile tasub tõsta hoopis üht näituse kujunduse aspekti: iga näituse praktiliselt kohustuslikku elementi, millele on kuraator Mari Kartau väga loominguliselt lähenenud. Need on kunstiteoste sildid, mis pole tavapärased väljaprinditud ja kapaplaadile kleebitud napi tekstid. Nimelt on iga autori kohta meeldivalt palju infot – seda noorema põlvkonna esindajate puhul nende Facebooki profiili ja vanemate puhul mõne muu infoallika, näiteks EKBL-i lehekülje värvilise reproduktsiooni näol. Marco Laimre eksponeerib oma personaalseid maailmakaarte formaadis „õli lõuendil”, nii oma lapselikku maailmapilti 1974. aastast kui evakuatsiooniplaani 2001-2002. Mõlemad teosed, samuti õunakottidest põrandal eksponeeritud installatsioon pealkirjaga „Kuningas Valdemar II reis üle Läänemere Taani lipu järele” on peaaegu kümne aasta tagused, 2002. aastast. Samamoodi tegeleb personaalse kartograafiaga Maiu Rõõmus, kaardistades oma kollaažides nii oma Pärnust pärit suguvõsa ja oma lapsepõlvekodu kui selle linna peatänavat. Elin Kard viib oma suuremõõtmelistel lõuenditel kokku teatavas abtraheerituse astmes päevapoliitilised probleemid ja maalikunsti. Moodne mustvalge figuratiivne maal, mis flirdib ajakajaliste teemadega.

Kokkuvõttes võib öelda, et need erinevatest põlvkondadest ja kunstiväljal erineva aktiivsusega kunstnikud, keda ühendab formaalne tunnusjoon – pärinemine ühest Eesti mereäärsest väikelinnast, on Pärnu Linnagalerii raekoja kammerlikes ruumides üllatavalt hästi kokku kõlama pandud.

Vahepeal kirjutatud artikleid I : Sirpi Rubensitest

2011-08-03T13:26:00.001+03:00

Poeetiline ehituspoeglämm

Sirp 28.07.2011 Billeneeve ja Rubensite näitus „Hõllandustunglik vajadus” Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas 23. VI – 16. VII .

„I bought my heart from a hardware store.”

I g Noir

Rubensid on kahtlemata eesti tegevuskunstirühmitustest (mida on meil üllatavalt palju, kas pole?) üks väljaspool kodumaad aktiivsemalt tegutsevamaid. Pärnu näitusel on valik peamiselt eelmise, 2010. aasta performance’ide dokumentatsioone, geograafiliselt kaetakse Riia, Lõuna-Korea, Boston ja Pärnu. Lõuna-Korea festivalid on need, kuhu Rubenseid ikka ja jälle tagasi kutsutakse. Populaarsuse põhjuseks asiaatide hulgas võib olla ka teatav vägagi ilmne seos Rubensi grupi tüdrukute visuaalse imidžiga ning Aasia subkultuuride traditsiooniga: tegeldakse peamiselt oma ekstravagantse välimuse järjekindla kujundamisega. Rubensid näevad ise välja nagu mõne olematu subkultuuri liikmed: rühmituse korporatiivses imidžis domineerivad valge värv ning baroksed, kohati napid kostüümid, mis koos ebatavalise meigiga jätavad tulnukaliku mulje ning mõjuvad tihti läbimõelduma imidžikujundusena kui nii mõnedki glämmiajastu rokkstaarid oma hiilguse tipul.

2004. aastal Koreas (taas!) asutatud rühmituse juhtfiguur ning ainus kogu selle aja jooksul oma püsiliikme staatuse säilitanud Rubens on Billeneeve. Tema on ka nüüd juba ikoonilistena mõjuvate kostüümide autor ja ilmselgelt lähtuvad need temast endast – ta kehast ja aastate jooksul järjest filigraansemaks minevast, kuid samas oma põhiolemuselt üllatavalt muutumatuna säilivast visuaalsest identiteedist. Disainides kehtivatele iluideaalidele vilistades iga tolli oma kehal, on Billeneeve kahtlemata rohkem moekunstnik kui mitmedki moekunstnikud ise.

Samas ei ole see, mida Rubensid oma etendustes teevad, vähemalt mitte tegevuskunsti piisavalt palju näinud inimesele iga kord midagi jahmatavalt uudset, ennenägematut ja žanripiire nihutavat. Keskne tundub siiski olevat nende visuaalne imidž ning Billeneeve isiksus, kes on korduvalt deklareerinud, et tema ongi kunst. Rubensite etendused on tavaliselt puänteeritud visuaalsed draamad: piisavalt abstraktsed ja samas teatraalsed ning sümboleid kasutavad. Naine valges ja naine mustas on läbipaistvas boksis tantsupoosidesse tardunud, taustaks kirglik, samas lääge lauluviis. Üks valges kleidis neidis kaunistab teise kostüümi macroflex’iga ja siis vastupidi. Lõpuks haaratakse kätte hõbespreipurgid – ehituspoeglamuur, kui nii võib öelda. Billeneeve seisab peegli ees, seljas kleit, mille saba on põrandal olevad küünlad süüdanud. Loeb ookeani kaldal koreakeelset teksti, kõrval liikumatult istumas teine Rubens, kelle selg on kaetud hieroglüüfidega ning lõpetuseks purskab viimasele vett kõrva. Korduvalt on etenduste puänt Billeneeve hääleimprovisatsioonid. Kummalisel kombel astub tahtmatult kunstiklassikaga dialoogi etendus „68”, mille käigus on teine Rubens integreeritud Billeneeve kostüümi osaks, liikudes peadpidi mustas kastis, mis diiva valge kleidi orgaanilise osana mõjub. Ajaloolisi paralleele: Valerie EXPORT oma musta kastiga, kuhu käsi pistes võis kunstniku rindu katsuda ning Marina Abramovići minimalistlikud aktsioonid. Ja seda, et see kõik on poeetilisena mõeldud, rõhutavad Rubensite teoste pealkirjad, aga ka nii rühmituse kui Billeneeve pressitekstid: pikad, segased ning täis vabade assotsiatsioonide meetodil üksteise otsa lükitud kujundeid ja sürrealistlikku hõngu.

„See oli fantastiline performance! Ta tuli oma valges kostüümis ja lõhkus oma käte vahel klaase! Verd voolas ja me olime kõik kohutavalt ehmunud, aga siis tuli välja, et see oli kunstveri!”, kirjeldas mulle Bostoni MEME nimelise galerii üks omanikest seal toimunud Billeneeve etendust „Halffulllover III ”. Tundes Billeneeve ja Rubensite loomingut ja selle arengut, tundub kunstvere kasutamine esmapilgul üllatav: nad ei ole kohkunud tagasi ka üksteist nahkapidi kokku õmblemast ega oma kehasid lõikumast ja kõrvetamast. Olen isegi kunagi kunst.ee noore kunsti eri jaoks Rubenseid tutvustades võrrelnud nende etendusi keskaegse meelelahutusega nagu avalikud hukkamised – võib näha oma kaaskodanike haavatavust, päris valu ja ehtsat verd ning seeläbi leppida omaenda haavatavuse ja surelikkusega. Ja lõpetuseks performance’i dokumentatsiooni kui sellise problemaatikast: koosneb ju Billeneeve ja Rubensi näitus performance’ivideotest ning otsekui nende õilistamiseks lõuendile trükitud performance’i-fotodest.

Eriti tänapäeval, kui mitmed tegevuskunsti kui sellise sünni juures olulised olnud kunstnikud on vaieldamatuks klassikuks saanud ning juhtivad muuseumid eksponeerivad nende retrospektiive, on arutlused selle probleemi üle elavnenud. Kas performance’i kui oma olemuselt efemeerse kunstiala dokumenteerimine ja seeläbi konserveerimine on üldse adekvaatne? Kas performance’i-kunstniku juhtnööride kaudu taaslavastamine oleks alternatiiv? Isiklikult olen veendunud, et küsimus ei ole filosoofilist laadi. Tegelikult on probleem tegevuskunsti dokumentatsiooni kvaliteedis meediaajastul, kui oleme harjunud tipptasemel ülesvõetud ja kokkumonteeritud liikuvate piltidega. Võrreldes kas või õhtuste teleuudistega, on keskmine performance’i-video staatiline, veniv ning tavaliselt filmitud ühe kaameraga, tihti ka ühes plaanis. Kokkuvõttes: natuke igav ja tüütu. See näitus pole selles mõttes erand – montaaž on korralik (Ig Noir alias Remo Randver), kaameratöö seevastu performance’i-kunstile omaselt kõikuv. Võib vaid ette kujutada Billeneeve ja Rubensite performance’ide mõjuvust videos, oleks need üles võtnud keskmine rindereporter või MTV operaator.

Global Container XVII sel pühapäeval Rootsis

2011-07-14T09:24:00.001+03:00

Sel pühapäeval, 17. juulil algusega kl 18, sellises kohas nagu Not Quite Ida-Rootsis:

http://www.notquite.se/

GLOBAL CONTAINER XVII :
Ultra White Asylians

Global Container is a series of events,

that crosses the borders of good taste.

Performance art+ sound + dance + cinema + fine arts + meeting place.

This show contains absolut amount of nudity, infectious diseases, prostitution, illegal migrant workers and rapists.

Artists:

Andrus Joonas (also a 45 minutes lecture about performance art)

Janno Bergmann

A Giraffe with a Flaming Neck (circus art theatre)

Erik Alalooga

Andreas W

Mai Sööt

Billeneeve

Laineli Parrest

Tanel Saar

Sandra Jõgeva

White Men Group

Schwarze Deutsche Bruder

Sandra Jõgeva: Ropendavast kääbusest, Andrei Hvostovi sõnavabadusest ja Joel Steinfeldti pereväärtustest

2011-06-25T10:25:00.001+03:00

Sandra Jõgeva
www.DELFI.ee
25. juuni 2011 06:00

Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.

Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.

See kõiki sõimav kääbus kasutas ühte meie demokraatliku ühiskonna põhilist inimõigust — sõnavabadust.

Sama sõnavabadust on kasutanud oma poolteist aastat järjest tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov, saates korraga mitmesajale inimesele e-kirju — barokses stiilis kirjatükke, mis näiliselt ülistavad Kunstihoone juhatajat ning kunstiajaloolast Harry Liivranda, Hvostovi kunagist kolleegi. Nende vohavate ja sõnaohtrate kirjutiste, mis väidetavalt tegelevad Liivranna saabuva 50. juubeli ettevalmistamisega, mõte oleks võinud jääda sügavalt arusaamatuks, kui viimases kirjutises poleks Hvostov Liivranda süüdistanud oma kolleegide järel nuhkimises.

Ning kohe pärast seda avaldanud arvamusartikli Delfis. Nüüd süüdistas Hvostov oma endist kolleegi juba natsimeelsuses, viidates Liivranna aastatetagusele artiklile, mis käsitles irooniliselt prints Harry natsikäesidemeskandaali. Hvostov deklareeris, et äsja Berliini kultuuriatašeeks valitud Liivrand ei sobi oma (natsi)meelsuse tõttu eriti Saksamaal oma uude ametisse, samuti mainib ta enda poolt saadetud vastavasisulist kaebekirja Välisministeeriumi.

Oleks ma ise Hvostovi taoliste verbaalsete rünnakute ohvriks langenud, kaalutleksin tõsiselt asja kohtusse andmist. Nagu tegi seda avalikult geist jurist Reimo Mets inimestega, kes teda internetis näiliselt anonüümsete kommentaaridega ründasid. Hvostov vs Liivranna juhtumis on midagi õõvastavat. See viitab sellele, et igale kolleegidevahelisele hõõrdumisele või naabrite piiritülile võib järgneda räige laimukampaania meedias, millega rünnatakse inimese üht haavatavamat osa — tema mainet.

Kolmas näide. Sotsiaalvõrgustik Facebookis on juba mõnda aega tegutsenud kogukond, mis on endale nimeks võtnud “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks”. Grupp end kristlasteks nimetavaid kodanikke eesotsas Tartu Teoloogia Akadeemia keskealise tudengi Veiko Rämmeliga tegeleb päevast päeva homovastase viha genereerimisega. Näiteid postitustest (kirjaviis tsitaatides siin ja edaspidi muutmata): “Kuna homo ei ole inimene, IMs 26;27;28, siis inimüigused neile ei laiene. Rääkimata abiellumisest ja lapsendamisest.” “Kaua see loll jutt kestab? Ei ole Teil mingeid muresid, pederast on see, mida on ehk pederast. /--/.” On avaldatud korduvalt arvamust, et homod tuleks sundravile saata; sõimatud neid pervertideks ning pidevalt, peaaegu igapäevaselt võrreldud zoofiilia ja pedofiiliaga… Lisaks vandenõuteooriad salamisi niite tõmbavatest ja kõige taga olevatest sionistidest ja vabamüürlastest.

Oma Facebooki kommentaarides teiste inimeste postitustele jõuab Rämmel kohati isegi Hitleri ja gaasiahjude taganutmiseni : “/-/ Mida päev edasi, seda rohkem hakkan igatsema Adolfi reinkarnatsiooni. Üks kategooria peale juutide ja mustlaste ning komisaride, keda ta ahju ajas olid peded.” “Vana oleks seda tegevust võinud ikka kauem jätkata, oleks õhu puhtamaks saanud hulgaks ajaks.”

Üks asi on see vastuolu, et miks peaksid traditsioonilist peremudelit pooldavad kristlased nii palju aega pühendama endas ja teistes homoviha genereerimisele. On ju geide näol tegemist kõigest mõneprotsendilise vähemusega ühiskonnas ning paljud neist pealegi eelistavad pidutsemisele ja juhusuhetele (mis on elujõuline geisid puudutav eelarvamus), hoopis stabiilset suhet ja koos laste kasvatamist. Kui nüüd loogiliselt võtta, peaksid kaks meest või kaks naist pluss lapsed olema traditsioonilisele peremudelile palju lähemal kui üksikemadus (millega Eesti on Euroopas esikohal) ja maksmata alimendid.

Teine asi on, et raske on ette kujutada väga palju kohti maailmas, kus võib avalikus (virtuaalses) ruumis nii avalikult tegeleda tervete inimgruppide vastu viha õhutamisega, poliitilise korrektsuse seisukohalt lausa röögatuid avaldusi teha ja demonstreerida uhkusega oma sallimatust ja piiratust. Usun, et sellised üleskutsed ja mõtteavaldused on Facebooki kasutamisreeglitega vastuolus ning selline tegevus oleks ammu peatatud, kui tegemist poleks ühe miljoni inimese “salakeelega”.

Ja ma ei varja, et mina ja mitmed mu tuttavad oleme grupi “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” tegevusest (vihakõne, seksuaalse orientatsiooni alusel) Facebookile teatanud ja sellest hiljuti ka Eesti veebikonstaablile Andero Sepale kirjutanud.

Samal ajal on seoses Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks kogutud allkirjadega “traditsionalistide” tegevus hoogustunud ning muuhulgas ajakirjanduses ilmunud uus laine homofoobseid arvamusartikleid.

Läinud nädalavahetuse Postimehes on Priit Pullerits pealkirjastanud oma loo järgmiselt: “Miks homoaktivistid tekitavad muret”. Ta ütleb muuhulgas järgmist: “Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.” Võiks jätkata: äkki teeb kedagi murelikuks, et Klu Klux Klani liige ei saa panna oma restoranile silti “Ainult valgetele”. Et neonatsist autoparandustöökoja omanik ei saa keelduda juudist kliendi teenindamisest. Ja nii edasi.

Kas sõnavabadus peab tingimata tähendama õigust olla ropendav kääbus? Ma pooldan jätkuvalt inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada, aga ka vajadusel vastusanktsioone. Praegusest kaugelt enam kohtuprotsesse, mis on seotud laimamise ning maine kahjustamisega. Telefonikõne juristile on samuti oma sõnavabaduse kasutamine.

P.S. Artikli kirjutamisest on möödunud mõni päev. Vahepeal on Facebook “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” lehekülje sulgenud, kuid ilmselgelt on võimalik valdavalt ingliskeelset keskkonda üle kavaldada — sama seltskond on eesotsas Rämmeliga lehekülje sama pealkirjaga (!) uuesti avanud. Neile tundub, et nad võitlevad sõnavabaduse eest. Väga iroonilisel kombel on üks tubli pereväärtuste kaitsja Joel Steinfeldt, kelle nimi kommentaare ei vaja.

Jaanipäev

2011-06-24T01:17:00.001+03:00

Null ühikut alkoholi. Tipphetkeks kujunes taksoga vanalinnast Statoilis kaminapuude järel käimine.

"Enneta AIDS-i, ahv!"

2011-06-23T15:47:00.006+03:00

Värske Kunst.ee. Kõrvuti on minu kirjad vanematele USAst ja A reisikiri sealtsamast. Väga iroonilisel kujul olen ise esimestest välja tsenseerinud kõik selle, millest viimane koosneb. Joomingud, kõik narkootikumid, mida keegi on mulle pakkunud jne. Veel iroonilisemal kombel esinen ühes Ali reisikirja ajas tagasipõikes anonüümselt ise ...
‎(käsiraudades väljaviskamine Kentucky rikkurite pidzhaamapeolt aastal 2007-- see juhtus ainult minuga!) ja isegi osad inimesed on samad. Mina kirjeldan oma vanematele meie perfokaid, A aga joominguid ja ekstravagantseid narkodiilereid, kellega ta oma NG USA-tripil kokku puutus. Mu endine koostööpartner, ajakirja kujundaja, mainis juba I sünnipäeval hiljuti, et A tekst avaldas talle muljet.
Mul on identiteedikriis. Äkki ma olen liiga palju näinud vaeva selle nimel, et jätta endast korralik mulje? Kuigi, pean tunnistama : need äkki-ma-olen-kõigest-valesti-aru-saanud-hetked on meeldivad oma põhiolemuselt...
Äkki ma oleksin KUMU öö teksti, mida ainult oma sõpradele lugeda saatsin, ka pidanud siia üles panema? Ja Mänttä viimasest ööst ikka ka kirjutama --- soome väikelinna ööklubidest, mille uksehoidjatega K ja T tüli norisid, näituse afterparty-st, kuhu meid kolmekesi sisse ei lastud, baaris kohatud eesti ehitajatest ja soome neonatsidest, ägedalt zhestikuleerides ja kohati asfaldil väherdes tundide kaupa Mänttä linnakodanikele oma sõnumit edastanud K-st, ja hiigelsuurest purjus soome mehest, kes ta nina all puruks klaasi puruks visanud K-l lõpuks natist kinni võttis ja väiesekasvulise lärmava saklase vastu maad virutas? "Idioten! Ma vihkan kodanlust! Te olete mingid mutrid suures masinavärgis!!! Idioten! Kuradi kapitalism! IDIOTEN!!!!" Saksa-teatripärase Klaus Kinski legendaarseid märatsushooge meenutava -- ka K on olnud näitleja-- etenduse tekst polnud tegelikult eriti hea. See oli tüüpilise lääne vasakpoolse intellektuaalse jauramine, kes oma viha kodanluse vastu elab välja iroonilisel kombel proletariaati esindavate turvameeste peale. Kohaliku hamburgeriputka ees oma Mercedeses hamburgerit sööva paksu mehe vastu ei tundunud K-l midagi olevat. Kuigi oleks võinud. Ja atakk sai alguse ööklubi töötajast, kes K-l ei lubanud oma klaasiga uksest välja minna. Täiesti õigustatult kusjuures -- K nimelt vedas klaasid salaja välja ikkagi ja lõi need ka linnatänavatel puruks. Aga see kõik on pikem teema. Kirjutan lääne vasakpoolsetest intellektuaalidest ja ühtlasi nõukogudeaegsetest punkaritest -- ning Kerttu Rakkest ja vihast "mentide" vastu Delfisse loo.

Aga pealkirjas toodud lause ütlesin eile J sünnipäeval lesbilisele terava keelega AIDS-iennetajale. Tiskre rand, päike, vein, vahuvein, kammerlik õhkkond, väike seltskond, J mõned lähemad, erinevaid elualasid esindavad sõbrad. Lesbipaar, mille üks liige, nimetatud AIDS-iennetaja hüpohondrikust keraamikul J-l juhet klamüüdiateemaga kokku ajas.
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Keraamikud tuletasid mulle seda täna meelde.

Ärkasin kell kolm öösel selle peale, et L helistas. Oli üksinda Tulika tänaval, purjus ja nuttis. "Milline kokkusattumus!", mõtlesin -- "Kentucky hotell, Cnopt, käsirauad, L..." Tellisin takso, võtsin külmkapist pudeli vahuveini, korjasin L Tulika tänavalt üles ja läksin B juurde, kes oli üleval ja praadis kartuleid K-le, kes peatus tema pool.
Varahommik.
Rääkisime muuhulgas sellest, et L on ära kadunud ega tee enam kunsti. Kutsusin teda esinema.

Minu jaanituli tuleb sõbranna vanalinnakorteri kaminasse. Pärast nädalat Soome väikelinnas Mänttä, eriti palju ja eriti mürgiseid sääski, puuki käsivarrel ja sellele tehtud kahte 20-eurost borrelioositesti mulle loodusest aitab. Ma armastan loodust, aga mitte niipalju, et sinna minna..

2011-06-14T02:00:00.001+03:00

"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs

2011-06-14T01:48:00.000+03:00

"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs

Mänttäs

2011-06-09T16:04:00.003+03:00

Teen suure kuju, kus mina tulen karamellist kalju seest välja, käes ema 5 käsku suurde granitplaati raiutuna:5 käsku, emalt tytrele, kuidas (nais)kunstnikuna hakkama saada.
Voi, noh, arvestades tema omaaegset karjääri -- ikka kaugelt rohkem kui hakkama saada.
Ja need käsud on:

1. Ära võta endale kunstnikust meest.

2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.

3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad
meeskunstnikke.

4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades
filmides kunstnikest.

5. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.

Katan oma kuju karamelliga. On peaaegu valmis, ainult viimisteda vaja ning reedel ehk homme saabub see graniitplaat. Ilm on ilus -- ajalehed lubavad, et nädal aega on kuumalaine, kolmkymmend kraadi.
100 kilo sponsorsuhkrut, gaasipliit (ei tööta hästi), grill (lootusetu) ning kaks Hiinas valmistatud yheaugulist elektripliiti, mis 15-tunnise sessiooni löpuks åles ytlevad. Motlem korraks, et viiks karamelliga yle ujutatud pliidid rautakaupa`sse tagasi: "Mis jama te mulle maha myysite! Yhte ööpäev aka ei pidanud vastu!"

Emaspäevast saadik siin, Soome maakohas Tampere lähedal. Väike linn, kus tehased on asendunud kultuuritehastega pärast tööstuse pankrotistumist ning mis on saamas Soome kunstipealinnaks, nagu nad siin räägivad. Aga pyrgis isegi Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks koos Tallinna ja Turuga.

Selline ikkagi ysna etableerunud institutsioon -- vähe töötajaid, aga köik sebivad ringi, aitavad, on söbralikud. Kui vaja on midagi töö tegemiseks, ostetakse.
Meeldiv, on raha ja lugupidamist kunstnike suhtes. Tunned end kuidagi... teretulnu ja olulisena. Ja koik väidavad, et tegu on Soome yhe aasta tähtsaima kunstisyndmusega Kiasma suurnäituste korval.

Eile oli pressikonverents ning meie (M, mina, sakslasest Eesti esindaja K) olime midagi eksootiliste väliskyliste rollis. Intervjuud Soome televisooonile, Helsingin sanomatele, kohalikele ajalehtedele. Senise seisuga tulemus : mina Yle 1 uudistes, minu pilt mingis ajalehes, K suur pilt Tampere hommikulehes. Helsingin Sanomat on veel ilmumata.

Väike naljakas detail.
Siia sain soome videokunstniku autoga, kes poole tee peal sai telefoniköne, hakkas söimama oma monteerijat ("Kusipää! Vittu! Helvetti!" jne.), pidas auto kinni ja söimas kymme minutit ropult soome keeles. Siis söitsime edasi.

Näituse "Perekond" pressiteade

2011-06-06T05:38:00.001+03:00

Näitus "Perekond" on avatud projektiruumis März 6.-11. juuni kell 12.00-18.00.
Avamispidu ja auhindade üleandmine on 7. juunil kl 18.00.

Näitus "Perekond" leiab aset 6.-11. juunil toimuva OMA festivali
raames, mida korraldab MTÜ Eesti Gei Noored (EGN).
Näitus keskendub vaidlustest ümbritsetud perekonna mõistele ja selle
muutuvatele tähendustele kaasaegses ühiskonnas. LGBT-inimeste pered on
traditsioonilisest perekonnast erinevad, mille tõttu võivad nende
perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel vääritimõistmist,
halvustamist ja ka otsest diskrimineerimist.
Samal ajal on teisenemas ka heteroseksuaalsed perekonnamudelid,
mistõttu vajaks perekonna mõiste ühiskonnas tervikuna põhjalikumat
analüüsimist ning ümber mõtestamist.

Ühtlasi valib žürii näituselt välja kolm tööd, mida autasustatakse
rahalise preemiaga.

Osalevad kunstnikud on Aušra Volunge, Barbara Lehtna ja Susanna
Kuusik, Epp Kubu, Helin Tikerpuu, Henriette Hellstern-Kjøller, Kiwa,
Kristiina Pärk, Laura Koobas, Laura Kuusk, Laura Põld, Lauri
Lihten-Haavel, Maarja Niinemägi, Marcel le Cram, Minna Hint, Sandra
Jõgeva.

Näituse kuraatorid on Jaanus Samma & Anna-Stina Treumund.

Žürii liikmed on Mare Tralla, Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Martin Rünk
ja Hanna Kannelmäe (EGN).

Avamisel mängivad plaate DJ Aet, DJ Brigitta ja rühmitus 10x10 meetrit.

OMA festivali kodulehekülg: http://omafestival.ee/?page_id=92

Päevik: juuni algus 2011 II

2011-06-05T23:44:00.002+03:00

Eile, 4. juunil: Märzis näituse "Perekond" ettevalmistamine.
I sünnipäev.

Täna, 5. juunil: ehituspood, Konteiner, pood, März, pood, Pagaripoisid, März, kodu.
Sain just oma installatsiooni Märzis valmis. Ja varahommikul Soome.
Märzis avamine teisipäeval, 7. juunil kl 18.

Näitasime K-ga Konteineris RK-e Global Containeri videot. Panin lingi Facebooki ka. Tundus kuidagi ... eetilisem talle seda privaatselt ka näidata. Oh seda pikka diskussiooni eetikast, inimesele haiget tegemisest, sellest, kas galerii on festivali ajal avalik ruum, kas inimest võib filmida, kui, nagu pärast välja tuleb, oli ta liiga täis, et statiivile pandud kaamerat ja kaamerameest tähele panna.

Mänttä

2011-06-05T23:15:00.000+03:00

11. juunil 2011 kell 18.00 avatakse Mänttä kunstifestivali näitus " Austa oma isa ja ema"
Kuraator Otso Kantokorpi.
Osalevad Eesti kunstnikud: Jaan Toomik, Sandra Jõgeva, Leonhard Lapin, Kristina Norman, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Mai Sööt ja Eestit esindab ka saksa kunstnik Kilian Ochs. Avamisel Mai Söödi performance "Vampiirema".

Näitus on avatud 31. augustini 2011.

Aadress: Pekilo, Tehtaankatu 21, Mänttä (Mänttä-Vilppula)
info: kuvataideviikot@gmail.com, tel.+358442599194
http://www.mantankuvataideviikot.fi/index.php?k=10364&x=1304937874

Performance`ifestival

2011-06-04T16:09:00.007+03:00

4. juuni 2011

Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

2011-06-03T07:57:00.001+03:00

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.

Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.

Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.

Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.

See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.

(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)

Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.

Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."

Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".

Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".

Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"

Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.

Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.

Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.

Päevik; juuni algus 2011

2011-06-03T07:22:00.004+03:00

Kolmapäev, 1. juuni: hommikul EKAsse mingit allkirja andma ja E-le tema kaelakee tagasi; edasi pikk päev montaazhis.

Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.

* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.

Päevik: mai lõpp 2011

2011-05-31T21:36:00.003+03:00

Kolmapäev, 25. mai:
ML retsensent EKA kaitsmisel.
Retsenseeritav on mu peale vihane.
Alustan Raja tänava skulptuuriateljees oma Soome Mänttässe mineva installatsiooniga.
Läheb väga hilise õhtuni.
Saan R-le konsultatsiooni ja M-le muu abi eest maksta.

Neljapäev, 26. mai:
Varahommikul trennis (hüpohondria tõttu on mul tekkinud hirm seljaprobleemide ees -- eelmisel päeval panin tähele, kuidas M raskemaid asju tõstes oigas).
Hommikul K magistritöö kaitsmine, kelle juhendaja olin.
Kuulen, et retsenseeritav on ikka väga vihane. Ma ei saa aru, mille pärast. Kokkuvõttes sai ta (täiesti ebaõiglaselt) isegi parema hinde kui K .
Dokkfilmi esilinastus, kus on kasutatud juppi mu perfokast.
Ülejäänud päev Raja tänaval.

Reede, 27. mai:
Raja tänav; vahepeal taksoga ehituspoodi.
Global Container. Olen peol poole ööni ja sellega seoses on süümepiinad.
Laenan materjalide ostmiseks 100 eurot.

Laupäev, 28. mai:
Raja tänav, K tuleb appi; veel kaks korda ehituspoodi; veel 100 eurot laenuks.

Pühapäev, 29. mai:
Raja tänav.

Esmaspäev, 30. mai:
Raja tänav.

Teisipäev, 31. mai:
Varahommikul trennis.
Raja tänav.
Kuju läheb veoauto peale ja sellega Soome.
Montaazhiaeg on kinni pandud, aga sinna ei jõua.
Konteineris palub sakslane K mul endafilmitud video juures Globali lõpus aset leidnud T ja RK kismast subtiitrite juures aidata. Pean eestikeelse sõnasõja inglise keelde panema. On naljakas küll: juba live`is oli seda, aga videos samuti. "Ma olen kuulnud, et sa olid kuulus maketitegija New Yorgis!" ja "Eestimaa parimad pojad on end nii segi tõmmanud, et... Sama lugu on eesti kunstiga." Ja "Minu elu on viimase ajal üks suur trauma. Ma ei hakka teile sellest rääkima, sest te hakkaksite nutma. " Kohati on RK jutust raske aru saada -- see on vaikne pomin segatuna näomoonutustega, millest käivad üle minu, K ja TJ irvitamine taustal koos kommentaaridega. Me olime nimelt selle kisma tänuväärne publik.
Ma ei oska esimese hooga tõlkida "Persse! Raisk!" ja ütlen K-le: "A few cursing words." "Shit! Fuck!", pakub K. Nii jääbki.
"Trauma? Vaene mees. Ma juba peaaegu nutan", kommenteerib K ilma nähtava irooniata.
Pärst tundi selle video edasi-tagasi kerimist tunnen, et tahan oma skulptuuriprojekti lõpetuseks ja üleüldse midagi hoopis teistsugust. Lähen kinno, kus ma ikka tasuta käia saan, vaatama eriti lolli romantilist komöödiat.

Kisma kunstiklassiku ja eks-staariga

2011-05-31T21:35:00.000+03:00

Tsenseeritud

Margit Lõhmuse magistritöö retsensioon

2011-05-25T23:43:00.005+03:00

AINULT ÜKSILDASED

Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.

Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.

Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.

Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.

Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks

ta on sellise kunstiprojekti teostanud.

Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.

Sandra Jõgeva

KUMU öö

2011-05-25T23:43:00.001+03:00

Tsenseeritud.

"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"

2011-05-03T22:54:00.004+03:00

"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.

Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.

* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...

2011-04-12T11:35:00.000+03:00

Täna loengus: Tauno Kangro.
Vahepeal Tartus: NELK, kohalikud näitused, dokkfilmiõhtu noorte anarhistide juures, külaskäik ning boonusena kirjutasin seal Delfisse artikli; kummipaadiga Emajõel.

Artikkel Delfis Veerpalust

2011-04-12T11:01:00.000+03:00

Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu (98)

www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00

Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu

Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.

Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?

Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.

Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.

On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.

Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.

Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.

Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.

Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.

Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.

On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.

Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.

Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Selgeltnägija Sergei

2011-04-06T00:05:00.002+03:00

Käis loengus. Jättis endast koos oma reality-produtsendist abikaasaga äärmiselt meeldiva mulje. Oli lõbus.

Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...

Õppeaine kirjeldus

Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus

Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra

Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul

Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA

Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA

Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.

Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.

Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.

Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.

Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011

Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.

Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.

Sel reedel, 1. aprillil Kunstikonteineris

2011-03-30T12:32:00.000+03:00

PRESSITEADE

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:

Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.

Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"

+

Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.

Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!

Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee

Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.

Viin-Dresden-Berliin (pressiteade)

2011-03-23T09:53:00.000+02:00

Eesti kunstnikud Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Olivia Verev esinevad performance`iga "How to properly love/destroy something" Viinis, Dresdenis ja Berliinis. Veel osalevad austria kunstnikud Teresa Novotny ja Cizzy Conzales ning saksa kunstnik Julischka Stengele.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis -- täna Delfis

2011-03-04T19:30:00.001+02:00

Sandra Jõgeva: Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis (30)

03. märts 2011 18:00

Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?

Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.

See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.

Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.

Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!

Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.

Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".

“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.

Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.

Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Tänane Helsingin Sanomat

2011-02-23T14:01:00.001+02:00

Kahdeksan taiteilijaa Tallinnasta osallistuu Mäntän kuvataideviikoille

23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A

Helsingin Sanomat

Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.

Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.

Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.

Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.

Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.

Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.

XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.

Uued näitused ja avatud uste päev Polymeris

2011-02-15T17:48:00.000+02:00

Sel reedel, 18. veebruaril kl 18 avatakse Kunstikonteineri galeriis Erika Erre ja Laura Könöneni näitus "Maailmas on viga".

Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.

Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00

Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.

Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.

Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com

Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294

Road trip

2011-02-01T07:35:00.004+02:00

Foto: Tanel Saar

USA pressiteade (täiendatud)

2011-02-01T00:18:00.003+02:00

Reedel, 4. veebruaril toimub Brooklyni galeriis Grace Exhibition Space Art Containeri performance "Eesti kultuuri päevad".
Samas esineb Mai Sööt oma sooloperformancega "Püha Maria", mida ta on varem esitanud festivalil Seanahk Haapsalus, Leedus Kaunases ning galeriis Market Place Albanys.

Etendused on osa Art Containeri väiksest Ameerika- tuurist.

Kolmapäeval, 2. veebruaril toimus Williamsburgis Brooklynis New Yorgis galeriis Ground Floor Art Containeri installatsioon-performance pealkirjaga "Meat Eaters".

Lisaks New Yorgile oli 22.-29. veebruaril avatud Art Containeri näitus "The Bathers" Bostoni galeriis MEME. 28. veebruaril avati teine samanimeline näitus Albanys New Yorgi osariigis galeriis Market Place. MEME ' s markeeris Art Containeri saunainstallatsiooni/interaktiivset performance'it, millega on varem lisaks Tallinnale ja Riiale esinetud Miami Art Fairil ning Brisbane festivalil Austraalias, saunamakett, milles saunalisi esindas valge laboratooriumirott. Galeriisse Market Place oli omakorda ehitatud hiiglaslik saunalava. Ühe näituse lõpetamisel ning teise avamisel toimusid performance'id, mille käigus tutvustati eestlaste saunakombeid vastavalt loengu ja vodevilli võtmes.

Ameerikas ollakse koosseisus: Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Jaana Maijala (Soome).

Art Containeri Ameerika-tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Foto: Samson Contompasis

Põhja-Ameerika tuur

2011-01-24T03:04:00.002+02:00

Lubasin sellest kunstiajakirja kirjutada, seetõttu poolikuid märkmeid siia praegu ei pane. Loodetavasti varsti fotoreportaazh.
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................

Minu tänane Delfi artikkel geikunstist

2011-01-18T09:23:00.001+02:00

Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)

www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00

Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.

Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.

Reklaam

"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"

Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).

Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”

Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!

Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.

See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.

Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.

Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.

Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?

Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)

2011-01-11T23:36:00.006+02:00

Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"

/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/

Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.

Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.

* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.

Päevik: 7.-8. jaanuar 2011

2011-01-08T23:54:00.007+02:00

Eile:
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*

Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.

Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.

I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."

USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.

* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?

Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!

Märkmikud

2011-01-08T10:52:00.004+02:00

Mulle meeldivad märkmikud -- sinna kohustusi, meeldetuletusi, kokkusaamisi, telefoninumbreid, uksekoode, aadresse ja võlasummasid kirja panna.
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.

Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:

Teisipäev, 4. jaanuar

T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes

Kolmapäev, 5. jaanuar

9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik

Neljapäev, 6. jaanuar

15 00 Tallinna TV avamine

Reisikindlustus!

Reede, 7. jaanuar

10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine

Laupäev, 8. jaanuar

12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)

Pühapäev, 9. jaanuar

Lasnamäe
Ainekaart!!!

Postfeminism

2011-01-04T11:28:00.004+02:00

Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"

Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.

Uue aasta vahekokkuvõte

2011-01-02T22:09:00.003+02:00

Taaskord kopin oma Facebooki hiljutisi sissekandeid, sest pean veel täna õhtul lõpetama ühe artikli.

Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.

3 hours ago

Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.

3 hours ago

* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.

Kõik mütoloogilised olendid

2010-12-30T12:18:00.002+02:00

Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"

H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.

Tänane uudis galeristilt

2010-12-20T20:08:00.001+02:00

"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."

Kommentaarid

2010-12-15T15:29:00.002+02:00

Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.

Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.

T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.

Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.

Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.

Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.

Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"

Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.

"Meeleparanduse" pressiteade

2010-12-15T15:28:00.000+02:00

PRESSITEADE

Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse Meeleparandus ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.

Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku Maiasmokk vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.

Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn ilma rahata majandusel, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga Maiasmokk.

Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.

Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.

Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.

Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.

Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.

Programm (täieneb):

Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"

Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"

Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"

Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"

Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"

Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"

Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"

Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu Draamapunkt eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste Avangard (2000-2006) ja Pink Punk (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".

___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133

Minu artikkel Aigi Vahingust tänases Sirbis

2010-12-10T08:48:00.000+02:00

Meeleparandus
Sandra Jõgeva 10.12.2010

Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.

Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.

„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.

Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).

Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.

Jumala poeg ja Katrin Siska isa

2010-12-09T21:05:00.002+02:00

Ja tänase päeva värvikamatest hetkedest võib veel mainida keskealist meest, kes oma pea E poe ukse vahelt sisse pistis, kui E parasjagu mulle "stilismi" tegi: valis välja sobivaima musta väikse kleidi ja kattis selle kunstlilledega. Kiitis heaks sukkade ja kingade kombinatsiooni ning laenas kõrvarõngad.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.

Enne

2010-12-09T20:26:00.003+02:00

Kuna märkmeid peab tegema, siis piirdun hetkel Facebooki midagi oodates tehtud sissekannetega. Ja kursiivis dateeringute ja vahemärkustega.

Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".

Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.

Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.

Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.

Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.

Global Container XIV

2010-12-02T22:24:00.001+02:00

GLOBAL CONTAINER XIV
PIkkujoulut-eri

Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:

Aapo Ilves
Luule & muusika

Jaan Pehk
Luule & muusika

Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus

P-Jay
Muusika

Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus

Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21

Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!

Sel aastal üllatavad:

Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)

Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital

Minu tänane Delfi artikkel burleskist

2010-11-30T10:37:00.002+02:00

Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02

Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.

Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.

Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.

Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.

Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.

Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.

Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .

Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.

Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!

Kirjutavad veel

2010-11-27T16:28:00.002+02:00

Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:

Tere, Sandra!

Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga

Edu Sulle!

vanaproua XX

Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.

Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.

* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.

Kaasaegse kunsti Mart Sanderid

2010-11-26T16:23:00.003+02:00

Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".

Mulle kirjutavad täna...

2010-11-25T16:22:00.002+02:00

1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.

Kodanluse diskreetne võlu

2010-11-18T00:01:00.002+02:00

Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.

Kiirraamatuarvustused

2010-11-13T00:37:00.004+02:00

Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.

Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.

Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.

Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)

Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.

Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.

Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.

Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:

Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.

Montaazh. Betti Alver.

2010-11-10T01:10:00.002+02:00

Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.

Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.

Täiskasvanud feminism

2010-11-09T00:00:00.003+02:00

Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.

Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.

Naiivfeminism

2010-11-04T13:43:00.003+02:00

Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.

Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)

2010-11-01T13:05:00.001+02:00

Projektipõhine magamajäämine

Sandra Jõgeva

Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*

Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10

Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.

“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.

“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.

Inimeste käitumisest -- kolmanda maailma ja esimese

2010-10-31T20:58:00.003+02:00

Kolmanda maailma esindaja on hindust performance`i-kunstnik SD, kes õpib Helsingis teatrikõrgkoolis näitlemist. Seekordsel, eile toimunud Globalil esines ta kui india muusik ja kokk.

Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*

MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."

Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.

* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"

Global Container XIII sel laupäeval

2010-10-27T23:39:00.002+03:00

GLOBAL CONTAINER XIII

Laupäeval, 30. oktoobril 2010

Alates 18. 00

Kultuuritehases Polymer

Ülase 16/Madara 22

Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.

Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:

Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”

Näitus

Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.

Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad

nurgad, suvalised tarbeesemed.

Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.

Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.

Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.

Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance

Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök

Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr

Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel

Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)

Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.

Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”

Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.

Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.

Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.

Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.

Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.

Raido Mägi
“Globe Phobia”

$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“

Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:

Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus

NB!

Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)

Alates kl 16

Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”

Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.

Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance

Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.

Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee

Väga napilt

2010-10-27T00:27:00.002+03:00

Haige (eile).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).

Social calendar II + tehnilised märkmed

2010-10-24T22:37:00.005+03:00

Nagu eile Kunstihoone avamisel kohatud R (tema pärast ma sinna läksingi, küsimused märkmikus kirjas)käest teada sain, tuleb
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.

Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.

Social calendar I

2010-10-22T12:37:00.003+03:00

Kuna kõik muu on niikuinii põhiliselt mu näituse ettevalmistamisega ühel või teisel viisil seotud, samuti mõne (nelja, nüüd juba viie) artikli kirjutamisega, piirdun sotsiaalsemate asjade kirjeldamisega -- mida on just nüüd olnud väga palju.

Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.

Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.

Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.

Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.

Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.

Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.

Jätkub.

* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.

Vastukaja

2010-10-15T14:55:00.004+03:00

Helistab I, sõbranna M mees. "Lugesin üle tüki aja Delfit..." ja ma juba tean, millest juttu tuleb. "Mina sinu asemel ostaksin endale pipargaasi ja noa, mis hästi lõikab!" I räägib kommentaaridest, mida ta luges, teistest homovastastest artiklitest, millega ta samuti tutvus, nende kommentaaridest ja natsifluidumist, mida ta tajuvat. Martin Helme jüngritest ning sellest, et selle mehe nime ei tasu küll suhu võtta.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.

Lõpuks ometi -- kirjutasin ammuküsitud homoteemalise artikli. Täna Delfis.

2010-10-15T09:20:00.002+03:00

Sandra Jõgeva: Saatana sigitised meie pühal kristlikul kodumaal
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00

Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.

Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.

Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.

Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.

See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”

Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”

Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.

“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”

Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.

Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.

P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.

Pärast seda

2010-10-15T02:04:00.003+03:00

Kuna sisuliselt veetsin päeva artikliga -- kuidagiviisi tundsin tavalisest suuremat vastutust, siis pärast seda otsustasin E-le eile laenatud ehted tagasi viia, pärast mida läksin läbi Solarise keskusest. Ostsin just müügile tulnud Aigi Vahingu raamatu -- ja ma olen selle story`ga kursis, kuna võitsin paar kuud tagasi "Seksi ja linna" kolumnikonkursist osa võttes ajakirja Anne & Stiil aastatellimuse. Nüüd on kell kaks öösel ja ma olen Vahingu debüütromaaniga lõpetanud. Järjekordne üleshaibitud naistekas, mis osutus tegelikult lihtsalt heaks raamatuks. On sügav ja aus ja jälgitav ja mingil määral uudsest valdkonnast vähemalt eesti kirjanduses.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.

1. võttepäev

2010-10-14T11:22:00.005+03:00

Päev algab pildistamisega vanalinnas. T (maalikunstnik ja disainer) on fotograaf, E korteris teen tema profikosmeetikaga meiki ja siis külmetan tänaval, kus päike läheb just pilve taha ja kõik jääb liiga tume. Näen päästvat valguslaiku Pühavaimu tänava alguses. See osutub kinoprozhektoriks, millest on palju abi. Võttegrupp sätib alles oma asju, meie oma pildistamisega ei sega kedagi ning abivalmis filmimees laseb omal algatusel masinast tossu. Turistid pildistavad omakorda meid. Ja Pühavaimu tänaval jalutavad eemal mundris sõdurid.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.

Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.

Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:

Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.

Ja teine, E vastuse peale:

Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.

Ettevalmistused homseks

2010-10-12T08:43:00.002+03:00

Mu isiklik stilist homse projekti jaoks (E, üldiselt teeb seda tööd internatsionaalselt ja transglobaalselt) tuleb kohe siia. Veel üks vanalinnale nii lähedal elamise eeliseid.

Ja nimekiri filmidest...

2010-10-12T00:46:00.002+03:00

... mida olen pärast reisilt tagasi tulekut vaadanud.

Akvaarium"
"Enter the Void" -- lummav ja painav, suurepärane film; kaks ja pool tundi ei tundu kuidagi liiga palju olevat
"Micmacs"
"Seraphine" -- sain lisaks tasuta kinopiletile ka klaasi prantsuse reservat -- eriseanss
"Söö palveta armasta" -- nii kommertslik naistekas, nagu paljud raamatu kohta arvavad -- ja raamat on hea! Film kahtlemata mitte.

Lennukis, teel Austraaliasse :
"Hot Tub Time Machine"

Teel koju:
dokk fenomenidest nagu Google, Facebook ja Microsoft, nime ei mäleta
dokk 60ndatel avastatud, seni eraldatuses elanud austraalia hõimust
"Oprah effect"

Ja eile arvutist koos M-ga:
"Forth Kind": ainult algus
Laurie Andersoni ja Marina Abramovici videod

Ja täna telekast, mille Starman samuti endaga kaasa tõi:
Võsa-Peeter
"Saladused"
"Ärapanija"
Kirjutamise taustaks on lahti

Nimekiri raamatutest...

2010-10-12T00:18:00.002+03:00

... mida lugesin täna, oodates Starmani töömehi. Kes pidid netti panema tulema kell üheksa hommikul. See sai tehtud kell pool neli päeval -- pärast mitut kõnet firmasse, vahepeal saabunud töömehi, kes mulle ei helistanud ning seega ühendasid kaableid vales trepikojas... veel apsakaid ning sõbralikku soovitust edasiste probleemide tekkimist firmasse helistada ning sõimata, nagu nende kliendid üldiselt teevad. "Saab vähemalt hingel kergem!" -- neil tüüpidel on attitude`i.
Aga raamatud:

Barbara Ann Brennan, "Valgus kätest"
M laenas, praegu öökapiraamat. Ameerika sensitiiv seletab maailma ja inimese lahti, nagu ta seda näeb -- omamoodi käsiraamat.

Taina Kinnunen, "Lihaan leikattu kauneus"
Soome sotsioloogi doktoritöö raamatuna. Plastilisest kirurgiast, millest muust. M (teine M) kinkis sünnipäevaks.

Rasheed Araeen, "Art Beyond Art / Ecoaesthetics: a Manifesto for the 21st Century"
E kingitus, briti hindust kunstiklassik üritab manifestilaadselt lugejat veenda, et tema land art ongi kunsti tulevik.

Valentin Katajev, "Polgu poeg"

Kohustuslikud märkmed (miscancellous)

2010-10-11T22:36:00.004+03:00

Laupäeval oli pildistamine E poe keldris vanalinnas (soe, privaatne, halb valgus). K pildistas, M assisteeris. Olen kahevahel, kas seda pilti siia panna või mitte. Pigem ei, las jääda näituseks.

Eile, pühapäeval, helistasid mulle hollandi dokumentalistid, kellega A oli kohtumise tehases umbmääraselt kokku leppinud, paraku ei võtnud ta toru. Läksin kohale, ka A ilmus välja ning ma arvan, et hollandi noored filmitegijad said meie käest hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni ja kontakte.

Tegelen projektiga, millest väga avalikult ei taha veel rääkida. Kolmapäev on oluline päev, homme on samuti üks kokkusaamine sellega seoses. Muud ettevalmistused peale selle (kõned, meilid, sõnumid; üks osaleja ütleb ära, tema asendaja saan otsekui ime läbi kätte...tavaline organiseerimisdramaatika).

Ja väike tähelepanek: krishnaiidid on oma tegevust Tallinnas hoogsalt laiendanud. Neid on nüüd mitu korda rohkem kui tavaliselt, neil on loosungid ja plagud ning neis on oluliselt rohkem ... hoogu. Meelde tuleb Wiedemanni "Maagide kool" ning see, kuidas krishnad kõigepealt Nõukogude Liidus ja siis Tallinnas alguse said.

Nõel ja märkmik

2010-10-08T13:56:00.003+03:00

Uskumatult palju aega läheb, et leida poolemiljonilisest linnast üles sobiv nõel. Abakhan, teine Abakhan, pahurad vanad müüajad, kes küsimuste ("Kas teie keti teistes poodides Tallinnas on kõveraid nõelu?" "Millal see tellitud partii teil homme tuleb, äkki teate?") peale teevad näo, nagu ma oleksin nende elutuppa sattunud kontvõõras, kes nõuab midagi, milleks tal mingit õigust ei ole.
Juhuslikult teele sattunud köösneritöökoda, mille töötaja ütleb: " Minge Karnaluksi Tartu maanteel, kuigi ma ei saa aru, miks ma teile seda infot annan... Teate, ma ei ei peaks seda teile üldse ütlema, päevad läbi siin kõik küsivad midagi. Ma ei peaks õigupoolest mitte kellelegi midagi ütlema! Ükskõik kellele jaga infot siin... "
Pärast sellist mõtteavaldust on teda tänada juba füüsiliselt raske, aga ma teen seda siiski.
Karnaluks (Hermanni 1, trepikoda C, teine korrus, avatud 9-17, laupäeviti 9 - 15, aga siis olevat pikad sabad) osutub oma lihakarnile viitavast nimest hoolimata pudi-padi paradiisiks suure ehete, litrite, kõhutantsijavarustuse (sellega seoses helistan sealtsamast E-le, kes on just selle harrastuse oma tantsijapagasile lisanud) ja muu taolise kraami odavaks paradiisiks. Õiget nõela seal sellest hoolimata pole. Selle leian pisikesest juhuslikust poest Tartu maanteel. Õmbleja ka -- kolmandal katsel. Aga mitte sealt poest.

Ja kuna mul uues kohas veel arvutit ei ole, olen läinud üle märkmikusüsteemile:
kirjutan üles selliseid asju nagu "otsi EKL-i lehelt üles Toomas Vindi
nr, küsi ta käest järgi", "saada Suvadeepile meil", "otsi meilboksist
üles oma meditsiinikontaktid"... Seda siis hetkedeks, kui olen arvuti juures.

Ja täna õhtul on mini-soolaleivapidu nr 4. Üritan vältida inimeste komplekteerimisel nende kokkusattumist, kellest üks on teise kohta korduvalt maininud, et see on rumal või midagi taolist. Ja üleüldse, kuna mu uus koht on uskumatult väike, ei saa ma suurt kampa korraga kutsuda. Lisaks olen seni kutsunud inimesi, kellest ma tean, et nad sisekujundusest ning seega lahtistest lambipirnidest ja näiteks puuduvast kingariiulist (ja viimast asendavast suurest prügikotist, mis on pilgeni jalanõusid täis) ei hooli. OK, tänased külalised TP ja H ei lähe küll päriselt disainist ja kodukujundamisest mittehoolijate kategooriasse....

Seitse aastat tagasi ja praegu

2010-10-07T16:17:00.003+03:00

Leidsin kolimise käigus üles vana märkmiku, mille vahel oli kasutatud lennupilet. Czhech Airlines, Tallinn - Praha- New York. Oktoober 2003, koos K-ga Pink Punki esindamas festivalil, mis toimus Judson Memorial Churchis. Nädal aega kahekesi mingis odavas hostelis Chelseas, neli inimest toas, meiega koos ainsa meeldejäänud isikuna suur must naine, kes tuli mingi kristliku sekti ülemaailmsele koosolekule.
Märkmikku olen kirjutanud tsitaadi JK-lt, eestlaselt börsimaaklerilt ning hilisemalt tshekivõltsijalt ja vist ka narkokurjategijalt. JK tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga klubidesse. Ja tsitaat on järgmine: "Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas..." Praeguseks on Luukas surnud, Rüütel seniilne ja Kenderit ei mäleta enam keegi. JK-d ennast ei lubata kuritegevusega vahelejäämise tõttu enam kunagi Ameerikasse ja kahtlen, kas keegi endast lugu pidav isik tahaks temaga hängida.

Edasi

2010-10-04T16:26:00.003+03:00

Reedel: osalen publikuna kunstilises mõttes ebaõnnestunud, aga meeleolu poolest meeldival muusika-ja perfokaüritusel vanalinnas. Tekitab tunde, et see võibki olla kõige hullem -- teed suurepärase asukohaga kohas, kuhu tuleb palju inimesi, ürituse, kus presenteerid halba kunsti. Erandiks ei ole ka soome kunstiklassik. Näen publiku hulgas diiva B-d ega suuda vastu panna kiusatusele kommenteerida: "Näe, neandertaallane!"
Enne seda, päeval: second hand ja vintage tuur Telliskivi tänaval koos J, M, soomlannade A ja J ning sakslanna L-ga. Enne seda olen meiega intervjuud tegema tulnud ETV võttegrupi (saade "Aja Pulss") vanamehele maha müünud Polymeri kontoris vedelenud mootorrattakiivri. Ta väidab, et tal on nende suurim kogu Eestis, mistõttu ma ei anna talle seda tasuta. 120 krooni eest saab pükskostüümi, kasuka, nahast kingad ja samast materjalist saapad. Panen endale kinni ka disainerküünlajala ning vöö, aga ei jõua neile järele ja vahepeal pannakse pood kinni. Nad nimelt kolivad Telliskivist Kunderi tänavale.

Laupäeval: osalen esinejana R korraldatud, nii muusikalises kui kirjanduslikus mõttes õnnestunud üritusel Kalamajas. See toimub pööningul. Esinen esimesena ning illustratiivsete materjalidega loenguga eesti edukaimast sektist. Saan komplimente. Enne sinna jõudmist teen E profivahenditega õhtumeigi ning laenan uue pükskostüümi juurde temalt kaelakee.
Ööbin Kalamaja kommuunis ühes toas koos K, M ja põrandal norkava soome kunstiklassikuga. Vean viimase sinna tuppa, sest tal on kaenlas plastmassist trumm, mida ta äraseletatud näoga taob, seletades samal ajal mulle, et ta ei leia seda tuba enam üles, kus ta eelmisel öösel magas.
Hommik on ilus: Kalamaja rand koos K-ga. Majoneesitehase hoone sealsamas( mida M on võimalike alternatiivpindade hulgas maininud, paraku olevat selle omanikud vahi all.)
Pühapäev jätkub: M tuleb külla ning siis lähen koos K ja T-ga viimase suvilasse Laulasmaal. See käik asendab sel nädalavahetusel ära jäänud Tartu ja Lõuna-Eesti trippi. Seenelkäik metsas, kusjuures erinevalt ülimalt hästi seeni tundvast T-st (endine kursusekaaslane: hobuheinikud, kitsemamplid, leotamine, kupatamine...) piirdun ma oma emale maalimiseks mõeldud ilusate seente korjamisega. Kärbseseened ja muud liigid, millel on silmatorkavad värvid või mustrid seenekübaral.
Täna: pikendan oma stipendiumit ning käin pärast seda pangas seletamas, miks ma oma krediitkaardi intresse maksta ei saa. Seletamine läheb vist läbi. Pärast seda koosolek Polymeris seoses varsti algava projektiga.